Sõber Ritsiku palvel tegin tema blogis külalispostituse maaelu võlu ja valu teemal. Ritsik ehk Karin töötab nüüd seal, kus mina kunagi töötasin ja ta on mind aegade jooksul peetud vestluste käigus päris palju toetanud, võibolla isegi enda teadmata. Kui ta palus kirjutada maaelu võlust ja valust, siis pidin hoolega mõtlema, sest nüüd kevadisel ajal ei tule need valud ju üldse meeldegi. Ja kõrvalt vaadates tunduvad ilmselt talvine pimedus, paks lumi ja elektrikatkestused midagi hoopis hullu olevat. Maale elama messiga seoses hakati avaldama ka maale läinud ja maaelus pettunud inimeste kirjutisi. See on hea, sest igaüks kindlasti maale ei sobi ja ei peagi sobima. Ja elus saab ju otsuseid ja valikuid üha uuesti teha, ikka nii, et endal hea oleks.
Aga minu postitus Ritsiku blogis oli selline:
Unistus kollasest rehielamust
Kirjutan seda jutukest siin, istudes oma kodu rehetoa käsitöö- ja kirjutuskambris. Kaminas hubisevad leegid, aknast paistval avaral põllul maandusid just sookured, kelle kluugutamist on kogu õu täis. Koolibuss keeras kell 8.03 hoovi ja viis lapsed täpselt tundide alguseks koolimaja ette. Abikaasa läks linna tööle ja mina koeraga metsa. Sinililled õitsevad kolmandat päeva ja männid lõhnasid täna kuidagi eriliselt. Metsalagendikul pistsin suhu mõned varased naadid.
Kümmekond aastat tagasi oli mu igatsus maaelu, vaikuse, vabaduse ja oma õue järele nii suur, et olin nõus kolima kuhu iganes. Töötasin maakonnalehe ajakirjanikuna ja sõitsin igal võimalusel külakohtadesse lugusid tegema. Vahepeal oli toimetuses käibel isegi väljend „annikalik maaelulugu“.
Kevaditi langesin musta masendusse, taibates, et kusagil lõhnab mets ja sulab maapind, aga meie elame ikka veel korteris ja võib-olla jäämegi sinna. Näis, et linnalähedased (soovitavalt kollased) rehielamud on hinnaline vara, mida pärandatakse edasi põlvest põlve või müüakse hingehinna eest. Kuid unistustel on kombeks täituda ja ühel päikselisel juulipäeval seisime oma tulevase kodu õues. Esimesest aastast on meeles mõned eredad mälupildid. Sume augustiõhtu, kui olime lõpuks Kodus ja õues polnud kuulda muud peale ritsikate sirina. Mina vinnamas esimestel maaelunädalatel kooguga kaevust vett, et pesta käsitsi meie kõigi riideid. Umbes kümnekuune tütreke roomamas talvisel jääkülmal põrandal, kolm fliiskombinesiooni üksteise otsa selga tiritud. Pealinnast esimest (ja seni viimast!) korda külla sõitnud klassiõde välikemmergust tulles soemüüri ääres oma tagumikku soojendamas ja küsimas: Kas see on siis sinu unistuste kodu???
Jah, see on mu unistuste kodu, vastasin. Ja lisasin, et ilmselt viie aasta pärast on siin veel toredam. Nüüd, üheksa aastat ja lugematuid töötunde hiljem, on esimese sügise ja talve ebamugavused ammu unustatud. Lapsed isegi ei usu, et oleme kunagi elanud ilma suure ja mõnusa, metsa poole avaneva aknaga vannitoata. Viimati saime valmis rehetoa käsitöökambri, kust külalised kuidagi lahkuda ei raatsi. Kevaditi viin oma raha aianduspoodi, sest lopsakad suvelillepeenrad lihtsalt peavad olema ja nende arvelt kokku ei hoita.
Meie poja ja tütre esimene kool oli naaberküla pisike algkool, kus olenevalt aastast õppis nelja klassi peale kokku 14-17 õpilast. Armsa vana koolimajaga sama õue peale jääb muuseum, kus tädi Laine alati laste tuleku üle rõõmustab. Muuseumimajas juhendab puutööringi laste sõber Jüri, kes habemesse muheledes annab edasi rahu ja tasakaalukat olemist. Poja esimesel kooliaastal tuli ette, et mulle helistas muuseumi numbrilt kas Jüri või Laine: „Kaspar pani juba puutööringist minema, hõlmad laiali! Ta oli ju alles haige!“ ning mina, endal soe tunne südames, käivitasin auto, et laps koju tuua.
Aeg-ajalt läksid väikese maakooli eelised ikka meelest ära ka. Näiteks ühel kooli hoolekogu koosolekul, kus püüdsin tulutult kaitsta oma ideed, et esimeses klassis ei peaks panema numbrilisi hindeid. Üllatav oli see, et lisaks koosolekul osalenud koolijuhile ja õpetajale oli vastu ka lapsevanemast hoolekogu juhataja, kes oli varasematel koosolekutel silma paistnud eriti pugejaliku olekuga. „Minu tütart küll hindamine ei häirinud! Halva hinde korral saingi talle selgitada, et sa polegi alati tubli!“ hüüatas ta. See ei olnud esimene kord, kui mõtisklesin selle üle, kas hoolekogu roll ei peaks pelga vormitäitmise asemel olema siiski laste ja lapsevanemate huve kaitsta ning vajadusel ka olemasolevat süsteemi muuta? Järgmisel õppeaastal läks mu tütar samas koolis esimesse, poeg kolmandasse klassi. Hoolekogusse ma enam ei kandideerinud.
Esimesel septembril sai meie tütar aabitsa koos kahe klassiõega. Õhtul nägime AK uudistes lugu ühe pealinnalähedase kooli rekordilisest laste arvust- avati vist seitse paralleelklassi, kooli juures seisid lõputud autoderivid. Taas kord oli põhjust maaelu privileegide üle rõõmustada.
Meie lapsed õpivad nüüd esimest õppeaastat naabervalla põhikoolis. Seal on suur ja uus koolimaja ning pakutakse luksust ka naabervalla lapsed otse koduhoovist bussiga kooli sõidutada. Kahaneva lastearvuga maakoolis on iga õpilane hinnaline ning iga mure puhul otsitakse individuaalseid lahendusi. Näiteks meie seni lugemist vihanud tehnikahuviline poeg käib neljapäeviti pärast tunde tunnis, kus lihtsalt istutakse ja loetakse raamatut. Meisterdetektiiv Blomkvist, mis kodus ei tahtnud kuidagi edeneda, sai seal kuu ajaga läbi ja oh üllatust- eile koitis see päev, kui pidin poja palvel raamatukogust mõned raamatud tooma!
Klassid on meie laste jaoks enneolematult suured – pojal kaheksa ja tütrel lausa üheksa õpilasega! Hiljuti jõudis meieni uudis, et nende esimest, seda pisikest külakooli ootab juba sel sügisel sulgemine ning rahu ja vaikusega harjunud lapsed peaksid minema lärmakasse, maakonna suurimasse põhikooli vallakeskuses. Kurb!
Maaelu eripärade juurde käib ka see, et oma elu esimeses trennis hakkas Kaspar käima 5., Kaisa aga 3. klassi jõudes. Kuna külakoolist polnud neil mingit võimalust bussiga Pärnusse sõita, jäid huviringid lihtsalt ära. Algkoolis tegutses küll poolteist aastat minu ja teise lapsevanema juhendatud käsitööring, kuid meie töökohustused ei võimaldanud enam igal teisipäeval koolimaja juurde sõita ning ring lõpetas tegevuse.
Uus elu algas eelmisel sügisel. Uue kooli juurest sulgpallitrenni minek näeb välja nii: koolibuss viib lapsed pärast tunde suure tee äärde, kus nad ootavad maakonnaliini bussi. Liinibussiga sõidavad Pärnu kesklinna ja sealt siis juba kolmanda, linnaliinibussiga spordihalli juurde. Pärnu pensionärid vaatasid meid päris suure huviga, kui sügisel peaaegu omapikkustele lastele linnaliinibussis sõitmist õpetasin. Ega ma ise ka täpselt teadnud, kuidas uuemal ajal pileteid komposteeritakse või kus peatuses oleks kõige targem väljuda. Õnneks hüüatas üks meid jälginud vanaprouadest õigel hetkel: Minge nüüd maha!
Laste trennipäevad on ka minu linnapäevad. Tavaliselt on kogunenud pikk nimekiri asjadest, mida hankida ja kohtadest, kuhu minna. Kuigi naudin maaelu ja loodust, vajan ka linnaskäike nagu õhku. Mulle meeldib kaubakeskustes kolada ja vahel uusi riideid osta. Eriline nauding on väljuda juuksurist uue, kärtspunaste salkudega soenguga ja panna selga roosa mantel. Vahel piisab ka kohvikus koos sõbrannaga joodud tassist latte-kohvist. Latte sümboliseerib mulle tsivilisatsiooni, mõnusat ja hubast kohvikusuminat. Hea on teada, et kui kodus igav hakkab, võin kasvõi kohe autorooli istuda ja paarikümne minuti pärast linnas ühe latte võtta.
Maale kolides teadsin, et hakkan töötama kodus. Olen kodust täiskohaga töötanud nii Eesti Naise ajakirjanikuna kui kahe erineva kirjastuse projektijuhina. Praegugi juhin kirjastusele raamatuprojekte, lisaks teen oma ettevõtte alt käsitöökoolitusi.
Planeerin oma aega ise ning lasteaiaeas oli meie lastel privileeg jääda kasvõi mitmel päeval nädalas koju mõnulema. Nüüd ootab neid koolibussilt tulles pliidisoe kodu ja ema, kes on pea alati olemas. See on kodus töötamise idüllilisem külg, millest kuuldes kontoriinimesed tihti õhkavad: tahaks ka!
Reaalsus aga tähendab pahatihti seda, et mul on sada asja korraga teha ja torman mööda elamist ringi nagu peata kana. Töökõnede tegemiseks lähen elutoa akna alla, kus on kõige parem levi, aga ka poja valjuhäälsed viirpapagoid. Püüan lindudest üle karjuda. Vannitoas avastan mustast pesust Pisa torni- topin selle ruttu masinasse, aga pärast pole enam aega välja võtta. Töötuppa tagasi jõudes on meelest läinud, mida ma viimati tegin. Helistab naine teisest Eesti otsast, kes tahaks mind õpitoaga oma lapse sünnipäevale kutsuda. Koer küsib õue, et kõndida teise ukse juurde ja sealt uuesti sisse küsida. Kõlksuga saabuvad arvutisse kiiret vastust ootavad töömeilid. Lapsed tahaksid koju jõudes sooja sööki, õppimises abi, telefonides mängida või telerist multikaid vaadata. Lähen vajutan teleri kinni ja ähvardan telefonid konfiskeerida, kuni kõik on õpitud. Saage tuttavaks, olen kodus töötav ema!
Siia käsitöökoolitustele sattunud inimesed küsivad kõik üht ja sedasama. Kas te elate siin tõesti aasta läbi? Kas te talvel lumevangi ei jää? Kas vool ei lähe vahel ära? Viimase kahe talve kohta oleme lume pärast mures olnud täpselt ühe korra- möödunud aastal pärast jõule sadas kohev lumevaip maha just selleks päevaks, kui Pärnu Naiste Varjupaiga inimesed plaanisid siia meisterdamispäevale tulla. Vahetasime korraldaja Margoga juba ärevaid kirju, kuid nagu alati, saabus valla lumesahk täpselt õigel hommikul. 2013.aasta sügisel olime mitu päeva ilma elektrita- umbes kolmandal päeval hakkas see olukord küll närvidele käima, kuid neljandal päeval tuli vool juba tagasi.
Ajutised ebamugavused võivad küll korraks häirida, kuid ununevad ruttu. Maal saavad hakkama teatud tõugu inimesed. Ei tohi karta tööd, üksindust, pimedaid õhtuid, avarust ja lõppematut vabadusetunnet. Kõik muu on pisiasi.
Seljaku talu 