Kirev oktoober. Kaduma läinud talent või leitud aare?

Oktoobri esimene pool oli minu jaoks väga kirev ja väljakutseid pakkuv. Kõigepealt viisin läbi oma esimese shokolaaditaskute koolituse grupile,mis oli tavalisest umbes 2-3 korda suurem. Kutsujaks oli oma laste uus kool, Surju Põhikool, kes soovis meisterdamistundi osana õpetajate päeva kavast. Mulle meeldivad väljakutsed. Olukordades, kus saab iseennast ja oma piire proovile panna, tekivad tavaliselt parimad ideed ja kogu hingest tegutsedes on tulemus hea. Nii läks ka seekord. Surju õpetajad jäid koolitusega rahule ja nende töödest jõudis osa ka pildile. Mina sain veeta päeva heas seltskonnas ja imetleda kauneid töid. Kaks rohelist ülemises reas on muide meesõpetajate tehtud, nemad jõudsid oma tööd kõige esimesena valmis.

sokolaaditaskud

Järgnevad päevad olid pingelised. Lõpuks ometi saime trükikotta saadetud Eesti käsitöö käsiraamatu, mille autoriteks viis austusväärset käsitöömeistrit. Töömahu ja kõiksugu lahendamist vajanud probleemide poolest võib vabalt öelda, et tegin selle raamatuga ära viie raamatu töö. Aga nüüd on sünnitusvalud unustatud ja lapsuke armas!

käsitöö_kaas

Paar päeva hiljem võtsin vastu veel ühe väljakutse. Jõudsin just mõelda, et erinevalt eelmisest aastast piirdun seekord õpetajate päeva tähistamisega Surju koolis kohapeal ning siia tallu õpetajate gruppe ei kutsu. Seepeale helistas üks Pärnu lasteaed ja soovis justnimelt siin reedeõhtuse üritusega õpetajate päeva tähistada. Muidugi oli mul nende tuleku üle hea meel. Ainult, et taas tuli nullist kõik välja ja läbi mõelda, korraldada ja läbi viia. Seekord viisin õpetajad müstilisele pimeda metsa retkele. Kaminasooja tuppa tagasi tulles küpsetasime karaskit, õpetajad said punuda erksavärvilisi sõbrapaelu ja tunda end niisama mõnusalt. Karaski ahjust tulemise hetkeks oli meeleolu nii mõnus, nagu oleksid mulle vanad sõbrad külla tulnud. Lasteaia juhataja väljendas seda nii: “Kuigi mul pole vanaema olnud, tunnen end nagu vanaema juures!”. Taaskord tundsin, et just esmapilgul keerulisena tunduvad ettevõtmised toovad õnnestumise korral kõige suuremat rõõmu. Ja mõtlesin pikalt selle üle, mis oskusi ja võimeid mul selliste mitmetahuliste ürituste korraldamisel tarvis läheb. Olen korraga nii käsitööõpetaja, karaskiküpsetaja, matkajuht, teenindaja, üritusturundaja, lugude jutustaja, koristaja kui taluperenaine. Sellel õhtul meenus mulle ühe kunagi kirjutatud loo allika, armsa turismitalu perenaise lause: “Teenindamine on mulle eneseteostus, egoistlik enese väljendamise võimalus.” Jah, tundsin sama, kui rõõmsaid ja rahul külalisi õhtupimedas ära saatsin.

vaike karask

Aga nüüd pealkirjas mainitud talenditeemast.  Nimelt oli lastel koolivaheaeg ja toreda perereisi käigus kohtusin Rakvere spaas juhuslikult oma kunagise tööandjaga maakonnalehe päevilt. Kõigepealt nägin teda vilksamisi basseiniservas ja mõtlesin, kas tõesti tema? Polnud ju umbes 8 aastat kohtunud. Õhtusöögil sattusime kõrvuti laudadesse ja taaskohtumine oli soe. Just tema hindas toona minu kirjutamisannet ja teemade valikut kõrgelt. Kui hästi otsida, leian albumist üles pildi, kus ta mulle toimetusesisese aasta ajakirjaniku konkursi 2. koha auhinda üle annab. See juhtus umbes 12 aastat tagasi, kui mul polnud lapsi ega ka oma talukohta. Oli ainult unistus kollasest rehielamust metsaserval, mis polnud selleks ajaks veel täitunud. Unistus täitus 4 aastat hiljem, aga see on juba üks teine jutt.

Maja panoraam

Elasime üürikorteris ja käisime mõlemad kellast kellani palgatööl. Hiljem, kui olin väikeste lastega kodus, julgustas sama tööandja mind ka laste kõrvalt edasi kirjutama ja pakkus honorari, mis oli selle aja kohta väga suur. Kõigest hoolimata lahkusin maakonnalehest pärast lastega kodus oldud aastaid, sest täitus minu unistus töötada oma lemmikajakirjas Eesti Naine. Kõik sellele järgnev on juba ajalugu, mida siin korraga jutustada läheks liiga pikaks. Seal restoranilauas aga panid mõtlema endise tööandja M- i abikaasa sõnad: “Kui sa lehest ära läksid, oli M ikka väga kurb. Sa oled kaduma läinud talent!” Seda oli tore kuulda- juhtub ju harva, kui su andeid ja oskusi nii otsesõnu tunnustatakse. Tekkis isegi mõte, et kas tõesti? Olen ma ajakirjandusest juba aastaid eemal olles midagi kaotanud? Kas ajakirjandus on kaotanud ühe talendi, särava tähe, kes oleks võinud veel pikalt särada ja kes teab mida korda saata?

Nagu postituse esimesest poolest näha, läheb ettevõtjana vaja mitmekülgseid oskusi ja andeid, riskijulgust ja oskust igast olukorrast edukalt välja ujuda, võimet ja soovi pidevalt uut õppida ja seda teistelegi edasi anda. Ajakirjanikuna oleks mu talenti võibolla jätkuvalt märgatud, aga kui palju oleksin suutnud selles rollis teisi julgustada ja inspireerida, neile uusi ideid pakkuda nagu võimaldab praegune töö? Ja samas maakonnalehes edasi töötades poleks ma ilmselt tööandjaga seal spaas kohtunud, kuna tööl käia tuleb ju koolivaheajast hoolimata.

Aga talent- mis see üldse on ja kas seda saab kaotada või leida? Usun, et kui inimene on valmis panema kõigesse, mida teeb, oma hinge ning kui ta teeb alati ja ainult seda, mida armastab, siis pole suurt vahet, mis alal ta tegutseb.  Ühe valdkonna jaoks kaduma läinud talent ei pruugi olla kadunud iseenda ja kogu maailma jaoks. Vastupidi- vahel on vaja julgus kokku võtta ja lasta lahti kõigest tuttavast ja turvalisest, et saada aimu iseenda jõust ja tunda, kuidas tiivad kannavad.

Samas imetlen ma väga neid inimesi, kes on osanud ja jaksanud jääda samale töökohale, olgu ajalehte või lasteaeda või mujale aastakümneteks. Ja minu kirjutamispisik ja anne pole kusagile kadunud, vaid ootab vaikselt oma aega. Vot järgmiseks teen ikka niiiii suure raamatu:)

Rakveremina

3 responses to “Kirev oktoober. Kaduma läinud talent või leitud aare?

  1. Pille Hannok

    Annika,muideks mina tunnen ka su kirjutistest puudust! Tuleb meelde millise õhinaga sai oodatud alati uut Eesti Naise numbrit!

  2. Kristel

    Armas sõbratar, mina näen seda asja nõnda – sinu talent ei ole surutud enam raamidesse ega pea võõra taktikepi all ehk teisisõnu – piitsa ja prääniku meetodil – vilja kandma. Nüüd saab sinu anne piirideta õitseda seal kaunis talukohas looduse keskel. Ja präänikut küpsetad nüüd endale ise! 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: