Elu nagu vanaema lilleaed

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

fotol praktikant Kersti tehtud toolikate Vanaema Lilleaia tehnikas.

Kui Räpina kooli tekstiilitöö õpilane Kersti mulle kirjutas, et sooviks märtsikuise praktika minu ettevõttes teha, jäin kohe nõusse. Olen ju ise sama eriala vilistlane ja alati on soe tunne koolist uudiseid kuulda. Kersti oli esimese poole praktikast veetnud õmblusettevõttes tootval tööl ja soovis nüüd vaheldust. Ka oli tal soov õppida käsitöötehnikaid, mida kooliprogrammis ei leidunud, kuid leidus minu koolituskavas.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

fotol praktikant Kersti tehtud ehted

Meie elu siin Seljakul näeb tegelikult välja nagu üks suur segasummasuvila ja üsna raske on aru saada, kus siis lõpeb kodune elu ja algab töö. Käsitöötoa ja köögi vahelise ukse saab küll sajandivanuse sepistatud “uksekrambiga” kinni panna, aga koolist tulevatest lastest ja alatasa sisse-välja saalivastest kassidest ja koerast on küll võimatu mitte välja teha. Koolitustel on tavaline, et meie maskotiks kujunenud krants Nuffi suvatseb vaat et mõne osaleja varvaste peale selili heita ja end välja sirutades armulikult sügamist oodata.

Mina ise aga teen kogu ärkveloleku aja umbes kümmet asja korraga, alates kirjastusetööst  ja koolituste ette valmistamisest kuni lõunasöögi keetmise, koolituskavade väljaprintimise või netti riputamise ja materjalide ettevalmistamiseni välja. Kõige selle keskel tuleb leida ka aega ja ideid uute koolituste väljamõtlemiseks ja tehnikate väljatöötamiseks. Tegelikult võtabki kirjastusetöö suure osa päevasest ajast ning käsitöiseks inspiratsioonipuhanguks jääb aega hilisõhtul. Aeg-ajalt külastab meid mõni rõõmsameelne kamp käsitööhuvilisi, kellele küpsetan sooja karaskit ja/või õpetan mõnd uut käsitöötehnikat. Vahel kolin umbes kolme hiigelsuure kastitäie kraamiga kusagile kodunt kaugemale koolitama või mõne järjekordse raamatulapsukese sünnile kaasa aitama. 

Kõik kokku moodustab omavahel läbipõimunud kireva kompoti, mille keskel igav küll ei hakka.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Fotol praktikant Kersti tehtud lukuprossid

Kuidas seda kõike siis seletada praktikandile, kes soovib näha, kuidas töötab üks käsitööettevõte? Ega muud, kui tuleb talle eraldada üks tool käsitöötoa hiigelsuure nikerdatud jalgadega laua taga ja lasta tal kõigest ettevõttes toimuvast osa saada. Viimane kuu on olnud ekstreemne muuhulgas seetõttu, et mu seni truult vastu pidanud auto seisab juba mitmendat nädalat autoremonditöökoja hoovis ja ootab parandamist. Seega sai praktikant ärgata enne kukke ja koitu ja saabuda siia ainsa hommikuse bussiga, mis jõuab meie külasse Vaskrääma umbes kell 7.30. Seal nikerdatud laua taga ta siis istus, kuulas minu juhtnööre ja mõtles kaasa, lasi kätel käia, õppis ja tegutses. Mul vedas, sest õpetajate jutu järgi ongi Kersti üks oma kursuse tublimaid käsitöölisi.

Praktika lõpetuseks harjutasime ja katsetasime erinevaid lõikeid ja õpetusi kotiraudadega koti tegemiseks. Selleteemalise koolituse vastu on huvi tuntud ja kuigi ma ise oskan kotti teha mitmel erineval moel, oli tarvis välja töötada lihtne õpetus, mida saab edasi anda grupis paari-kolmetunnise koolituse käigus. Viimastel päevadel meil sellised lihtsa lõikega kotid valmisidki. Õpetasin Kerstile ka paeltikandit, mis talle meeldima hakkas ja ka kahele kotile jõudis.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

fotol erinevate lõigetega klõpskottide näidised

Nagu ülaltpoolt näha, sai Kerstist vaatamata alguse raskustele ka tubli lukuprosside viltija. Mida aeg edasi, seda kaunimad ja rõõmsavärvilisemad tema prossid tulid.

Kokkuvõttes olid põnevad nädalad ja lisaks kõigele muule sain võimaluse vaadata oma igapäevaelu teise nurga alt. Kui erinev võib see olla tööpäevadest kusagil tootmisettevõttes, kus päevast päeva üht ja sama detaili õmmeldakse!

Minu põhimõtteks on, et tööpäevad peavad sisaldama põnevust, uusi katsetusi, rõõmu ja vabadust. Nii see meie juures ongi. Parematel päevadel raamatuprojektid sujuvad ja koolitusgruppidest jääb maha õhk täis inspiratsiooni. Neil hetkedel ei tule meeldegi, et on ka teistsuguseid päevi, kui kokkulepped tühistatakse, üks või mitu koolitusele registreerunut teatab viimasel hetkel, et ta siiski ei tule või on päevad ühtäkki nii sündmusi täis, et tuleb ringi tormata nagu kana takus. Kuid peamine, et õiget asja ajades silm säraks.  Elu nagu vanaema lilleaed!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: