Soe karask Seljakul Pärnu Postimehes, 26.10.13.

Sügisõhtusse passib hästi krõbe eestimaine odrakeeks – karask

Tosin naist mahub käsitöötuppa vabalt laua taha nikerdama.
Tosin naist mahub käsitöötuppa vabalt laua taha nikerdama.
Foto: Urmas Luik

Möödunud aastal Vaskräämas avatud Seljaku talu käsitöökambrisse kogunevad kolmapäeviti ja laupäeviti käsitööhuvilised osa saama koolitustest, mis tähendab vahel sedagi, et juba koridoris lööb ninna värskelt küpsetatud karaski lõhn.

Toimunud on karpide töötuba, kus igaüks meisterdas endale imekena ehtekarbi, karaski küpsetamise õhtu ning õnnemärgi ja siidisalli maalimise õhtu.

Käsitöökamber asub metsa ja põllu vahel Seljaku talus, kus on käsitööd au sees hoitud juba üle 80 aasta.

Kolm tundi linnulennul

Talu praegune perenaine Annika Põltsam sai idee kujundada rehetoast kõigile avatud käsitöökamber paar aastat tagasi, Räpina aianduskoolis tekstiilitöö erialal õppides.

Nüüdseks järgib ta elustiili, millest on unistanud – korraldab kodutalus koolitusi ja kirjutab või aitab projektijuhina kirjastada raamatuid. Kontorit tema kodu ei meenuta – arhailise vana palkmaja ühes tiivas askeldab perekond ja teine pool on kujundatud toreda punase leivaahjuga käsitöötoaks, kus sädistavad naised juttu ajada, sest kohe-kohe algab karaskitegu.

Põltsam kutsub oma käsitöökambrit naljatamisi käsitööspaaks ilma veeprotseduurideta, sest käsitöö on lõõgastav ja maandav tegevus ning Seljaku talukoht selline, kus aeg seisab ja saab kõik argimured ukse taha jätta ning endale aega võtta.

“On suur luksus elada linnakärast ja saginast eemal maal, kohas, kus võid oma mõtteid kuulata,” lausub perenaine.

Käsitöötuppa mahub mõnusalt kümmekond inimest, aga et maal on ruumi palju, siis pole vahet, kas inimesi on rohkem või vähem. “Mul on hea meel, kui keegi helistab ja ütleb, et tahaks tulla käsitöötuppa,” seletab Põltsam siiralt. Kaks-kolm tundi tegevust möödub linnulennul.

Enne kui alustame karaskitaigna segamist, jutustab perenaine selle odrajahust rahvusküpsetise kujunemisloo.

Odrajahu on jäänud tänapäeval nisu-rukki- ja kaerajahu kõrval teenimatult tagaplaanile. Selgub, et odrajahukakkusid on nimetatud igas maanurgas omamoodi, kusagil oli see õhik, kusagil paistekakk.

Karaskit tehti töönädala lõpus, sest laupäevase võiteo kõrvalsaaduseks oli pett. Juba nimigi ütleb, et ühtpidi on karask rabe ja kare toidus – vanasti söödi seda nõnda, et vanad said sisu ja lapsed krõbeda kooriku.

Karaski tegemiseks on taluperedes kasutatud rõõska, haput ja petipiima, aga samuti lihaleent. Põltsam teeb karaskit kaht moodi: lisab taignale omakuivatatud nõgesepulbrit või siis päevalilleseemneid. Muidugi on taigna täiendamise võimalused praegu piiramatud, teisalt aga ei peaks sellega üle pingutama. “See on lihtne eesti toit, kuhu ei tahagi palju sisse panna,” kõneleb perenaine koostisaineid kaussi mõõtes.

Ja mis on kõige tähtsam koostisosa, küsib ta sõbralikult naeratades. Selgub, et hea tuju. Lihtne tainas kallatakse peagi kahte küpsetuspaberiga vooderdatud keeksivormi ja seejärel ahju.

Annika Põltsam paneb karaskid ahju – juba mõne aja pärast laotub tuppa magus lõhn.

Soe ja lahke

Kuni odrakeeksid küpsevad, õpetab perenaine külalisi punuma südamepaela. See on lihtne villasest lõngast südamemustriga punutis, mida saab panna ümber randme või sättida võtmehoidjaks. Punumine on tore käeline tegevus, mida alguses omaette nohistades saab teha, kui võtted selged, on hea omavahel punumise juurde mõnusat juttu vesta.

Põltsam näitab vastvalminud raamatuid – mõni neist on nii värskelt trükikojast tulnud, et tegijagi pole sinna jõudnud veel pilku heita.

Pilku köidab Muhu naise Leida Kirstu “Suur tikandiraamat”, mis on rohkete piltidega käsitööraamat ja viib lugeja tikitud lillede maailma.

Triin Mihkelsoni “Muinasjutulised mänguasjad” tekitab isu haarata heegelnõela järele ja mõni tore värviline loomake valmis nikerdada. On kogumikud Lihula lilltikandist ja Eestimaa pitsidest. Mitu toredat raamatut on alles kavandamisel.

23. novembril vilditakse käsitöötoas ehteid, 26. novembril punutakse paelu ja vilditakse veelgi, sest samal päeval peetakse Eestis käsitöökodade päeva. Novembri lõpus on Seljakul algamas jõulueelsed meisterdamispäevad, kus saab jõulupalavikust puhata ja kingitusi meisterdada.

“Vaimustun uutest käsitöötehnikatest ja tahan neid kohe teistega jagada,” kirjeldab Annika ja näitab paeltikandi kursuste järel valminud kauneid töönäidiseid.

Ja juba ongi karask valmis, sinna kõrvale värske või ja taimetee. Küll täna on üks mõnus õhtupoolik, mõtleme, enne kui pimedasse ja kargesse oktoobriõhtusse astume.

 

Lihtne karask

2,5 dl keefirit, hapupiima või maitsestamata jogurtit

1 muna

1 tl soola

1 tl suhkrut

2 sl õli

3 dl odrajahu

1,5 dl nisujahu

1 tl soodat

Soovi korral pähkleid, seemneid, nõgesepulbrit

Segage jahud omavahel ja lisage sooda. Teises kausis segage muna, sool, suhkur ja õli. Valage jahusegu tainasse ja segage hoolega, pange lisandid. Küpsetage 200 kraadi juures 20–25 minutit, kuni karask on pealt kuldpruun.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: