Unistuste elu ja neli päeva ilma elektrita

elekter

Äraütlemata hubane on istuda hingedepäeva õhtul heledalt valgustatud ruumis, kuulda teisest toast multikat vaatavate laste hääli ja põletada küünalt. Eriti, kui seesama küünal oli veel ööpäev tagasi maja ainus valguseallikas.

Sel sügisel on Seljakul käinud rohkem igat sorti külalisi kui kunagi varem. Esimest korda siia sattujate Korduma Kippuvad Küsimused liigituvad umbes nii:

1. Kas te elate tõesti siin aasta ringi? Talvel ka? Vastus: Jah.

2. Kas teed ikka aetakse lahti? Vastus: Jah, olime tõsiselt lumevangis viimati 2008. aasta novembritormi ajal.

3. Kas talvel elekter ei lähe ära? Vastus: Seda juhtub väga harva, viimati olime pea nädal otsa elektrita 2008. aasta novembritormi ajal.

Viimase küsimuse vastust tuleb pärast praegust nädalat veidi korrigeerida.

Esmaspäev, 28. oktoober.

Ilmateade teatab tormi tulekust. Istun nagu sütel, sest ei tea, kas peaks tühistama järgmiseks päevaks planeeritud töise reisi Saaremaale. Lõpuks otsustame reisi tühistada ja hakkab kergem. Ilm on küll veel tuulevaikne, aga teisipäevaks ennustatakse isegi kuni 50 m/s puhuvat tormituult.

Õhtul sõidan Lihulast töiselt kohtumiselt koju, tuul on tõusnud ja tee väikesi murdunud puuoksi täis. Kodus on aga mõnus, soe ja valge. Hubane on uinuda soojas toas, akna taga torm mürisemas.

Teisipäev, 29.10

Hommikul möllab akna taga ikka veel keskmisest tugevam tormituul. Avan silmad ja märkan, et kellraadio tabloo on täiesti pime. Oleme öösel elektrita jäänud. Esialgu on meeleolu hea ja kui lapsed kooli ukse tagant elektrikatkestuse tõttu tagasi saadetakse, on kõigil lõbu laialt. Õnneks jõudsin eelmisel päeval korrektuuri mineva raamatu välja printida ja saan seda aknast tuleva valguse käes lugema hakata. Koos elektriga on kadunud internetiühendus ja millegipärast ka mobiililevi. Maja on nii mõnusalt vaikne ja õuest kostev mühin nii uinutav, et tukastus tuleb peale. Milline luksus- magada keset tööpäeva! Pärastlõunal sõidame koos lastega linna kohvikusse sööma ja wifisse kiireid töömeile lugema. Kaugtöö on luksus, eriti muidugi sellisel päeval. Telefon heliseb, ärevil naabrinaine kurdab, et sügavkülmas liha sulab ja küsib, ega ma täpsemalt tea, millal voolu tagasi lubatakse. Ma ei oska midagi kosta.

Veidi hiljem ostame mehe töö juurest kilose paki küünlaid ja teeme nalja, et meil on täna tasuta romantikapakett. Venitame pimedasse koju sõiduga- õnneks näidatakse Pärnu ainsas kinos parajasti multikat. Kodus jagame põlevad küünlad igasse ruumi laiali ja mõnuleme kaminasoojuses. Mees leiutab viisi, kuidas salvkaevust pangega vett kätte saada. Meie sissekolimise ajal kaunistas kaevu veel arhailine kaevukook ja siis, kõigest 7 aastat tagasi polnud moodsa aja mugavused majja veel jõudnud. Vett võeti kooguga kaevust ja tassiti see kööki. Vannipäevad olid selles nelja teismelise lapsega peres omaette ettevõtmine. Pliidil potis kuumaks aetud vesi valati koos kaevust lisaks tassitud külma veega suurde, kellegi vannitoast koju tassitud vanasse vanni, mis seisiski alati keset kööki. Kui vannimõnud nauditud, tuli vesi sama teed õue tagasi tirida.

Meie olime küll piisavalt “hullud”, et kahe väikese lapsega maale vanasse majja kolida, kuid nii ekstreemseid vannipäevi polnud meil kavas korraldada. Seega ehitasime sahvrist väikese magamistoa mõõtu vannitoa ning mädanenud kaevukoogu asemele uut ei hankinud. Õnneks sai pange külge köie siduda ning paar ämbritäit kaevuvett jõudiski tuppa. Perel on tuju ikka veel hea ja kuna keegi ei saa telekakasti sisse uppuda, jagub mõnusat olemist kauemaks. Pilt,

Kolmapäev, 30.oktoober

Ärgates piilun taas kord kellraadio ekraani. Ikka veel pime! Eesti Energia infoliini automaatvastaja loeb ette kõik Pärnumaa vallad, kus ikka veel voolu pole ja lubab elektriühenduse taastada sama päeva õhtuks.

Täna lähevad lapsed kooli, sest juba õhtul nägime, et koolimaja juures on vool tagasi. Maja on hämar ja harjumatult vaikne. Nõudepesumasina pealne on täis musti tasse. Külmkapp haiseb, nagu oleks mõni rott end seal mõni päev tagasi üles poonud. Hakkan rahutuks muutuma. Helistaks kellelegi, aga telefoni aku on tühjaks saamas ja levi on ka ainult siis, kui end aknast välja upitada.

Pärast kooli sõidame jälle linna kohvikusse sööma ja meile lugema. Lapsed räägivad, et koolis pole pooltel lastel ja vähemalt kahel õpetajal ikka veel kodus elektrit. Postkast on olulistest töökirjadest pungil, osa neist on jõudnud juba oma tähtsuse kaotada. Kummalisel kombel on kolm raamatuautorit, kellele ma olin kuude kaupa nende ammu möödunud tähtaegu meelde tuletanud, saatnud oma tekstid korraga ära. Just nüüd, kui ma olin nende olemasolu mõneks ajaks üldse unustanud.

Sülearvuti aku saab tühjaks. Viime arvutid ja telefonid mehe töö juurde laadima ja läheme veekeskusesse. Saab oma akud täis ja ühtlasi dushi alla. Iial ei tea, millal jälle kodus sooja vett saab. Täidetud akudega läheme jälle kohvikusse meile lugema ja sööma. Selle elektrikatkestuse kulud on jõudmas kolmekohalise numbrini.

Teisel pool maanteed elavad naabrid on elektri tagasi saanud, meie poolt teed paistab endiselt ainult pimedus. Mees on ühe naabriga kokku leppinud, et laename tema käest elektrigeneraatorit, et sügavkülmatäis moose üles ei sulaks. Täna on selleks viimane aeg. Selgub, et teised naabrid on enne meid generaatorit laenanud ja meie saame ehk tunni aja pärast. Kaks tundi hiljem kostab naabritelt telefonitorusse generaatori mürinat ja hõikeid, “Veel ei saa, meil sulab liha ära!” Magamaminekuaeg läheneb ja õhus on pinget. Lõpuks jõuab aparaat nagu hingeõnnistus meie õuele. Lapsed ei tea, kes on Virgo, kellelt me selle laenasime. “Aa, kas see külavanem või?” oletab Kaisa. Ei ole külavanem, aga kui täna õhtul korraldataks külavanema valimised, siis poleks kahtlust, kes võidaks. Küla ainsast elektrigeneraatorist on saanud meie kõigi messias, Valge Laev, mida oodata. Laseme sel paar tundi müriseda ja loodame, et sügavkülmatäis maasikamoosi on päästetud.

Neljapäev, 30.oktoober

Ikka sama seis. Kellraadio tabloo endiselt pime. Krt, kaua see jama veel kestab? Mees toob uuesti generaatori, mis on öö jooksul veel ühes peres ära käinud. Bensiini abil toodetud elektriga ei raatsi muud teha, kui veelkord sügavkülm tööle panna. Luban endale luksust ja keedan ka tassi kohvi. Sellest saab mu elu maitsvaim tassitäis!

kuusk

Külast kostub, et mõni kilomeeter meist Surju poole on tee ääres postid ja elektritraadid maas. Vene ajal oleks mõni nutikam külamees ise läinud ja traadid ära ühendanud, tänapäeval nii enam ei tehta. Ilma vooluta on ikka veel 45 000 majapidamist üle kogu Eesti, ööpäev varem oli elektrita majapidamisi 5000 võrra rohkem. Sellise tempo juures pole lootustki, et niipea meie hajaasustusega külasse jõutakse.

Täna õhtuks oli Pärnus Loomisrõõmu stuudios kokku lepitud siidsalli koolitus. Otsustan juba lõunast linna sõita, et kohvikutes ja raamatukogus töömeile saata ja lugeda ja mõned tähtsad telefonikõned teha. Juba eelmisel õhtul leppisime kokku, milliste sõprade juurde lapsed selleks ajaks viia. Vastasel juhul peaksid nad pika õhtu kahekesi pimedas majas veetma.  Naaber helistab ja küsib, kas meie saime ka sms-i, et vool on tagasi, samal ajal, kui maja on ikka pime. Jah, ka meie saime eksitava sõnumi nii eile kui täna hommikul. Eesti Energia infoliini näitsik selgitab, et sms-e saadetakse automaatselt välja siis, kui on püütud meid mõne töötava elektriliini otsa ühendada, kuid see pole õnnestunud. Millal elekter tagasi tuleb, ei oska ka tema öelda.

Pakin õhtuse sallikoolituse asjad ja lahkun hämarast kodust nagu katastroofipiirkonnast. Veedan päeva erinevates wifi-võrkudes tööasju ajades ja saabun Loomisrõõmu kaks tundi enne koolituse algust. “Ma ju ütlesin, et tule meie juurde valgesse ja sooja,” tervitab mind alati rõõmus Taivi. Tema kaaslane Ülle tõttab kohvi keetma. Tõeliselt valge ja soe on. Sallikoolitusel olen oma sõiduvees, nagu alati käsitööd õpetades. Unustan kodusest kaosest tekkinud masenduse täiesti ja rõõmustan imeilusaid salle vaadates nagu väike laps. Käsitöö tegemine peabki olema lihtne, lõbus, hästi värviline ja tegema tuju heaks. Seda kõike see õhtu just oligi.

Pilt

Koju jõudes kuulen mehelt, et hea naaber, kellel vool tagasi, on lubanud meil oma sügavkülma tema juurde viia ja vooluvõrku lülitada. Milline kergendus! Tirime sügavkülmkapi õue ja jätame ootele. Mees tagurdab kapile pimedas kogemata otsa, see kukub ümber ja teed katavad plastmassitükid. Aga peamine, et kapp jäi terveks ja jõudis naabrite juurde vooluvõrku. Paistab, et meie maasikad on selleks korraks päästetud.

Naaber teinud parajasti tuledes särava maja ühes toas remonti, trussikud jalas ja muusika üürgamas. Kuulan seda kirjeldust nagu utoopiat. Kusagil on elu, elekter, tsivilisatsioon??!!! Nutma ajab.

Reede, 1.november. 

Jah, jälle. Juba neljandat hommikut ärkan ega näe kellraadio tablool valguseraasugi. See ei saa tõsi olla, aga ometi on. Otsus on tehtud, pakin enda ja laste asjad ning kui õhtuks pole vool tagasi tulnud, kolime mõneks ajaks maakonna teise otsa vanaema ja vanaisa juurde. Homme pean olema Lindi Käsitööaidas, et kohalikele naistele ja lastele karbitegu õpetada. Seega püüan hämaras toas orienteeruda ja karbikoolituse asjad juba praegu ära pakkida. Koolituse asju saab mitu suurt kotitäit, lisaks viin koridori valmis enda ja laste riided ja suure kotitäie pesu, mille loodan ämma külalislahkust kasutades ära pesta. Kõiki asju siiski pakitud ei jõua, kiirustan linna hommikusele üritusele.

Päev möödub Endla teatris Loomeettevõtjate inspiratsioonipäeval. Plaanin seal huvitavaid loenguid kuulata ja tutvustada Seljaku talu käsitöökambrit kui ehedat ja mõnusat kohta linna lähedal maal, kuhu saab tulla sünnipäeva või firmaüritust pidama. Milline iroonia praeguses olukorras! Otsin kapist välja oma linase esinduspluusi- õnneks ei saa linase puhul keegi arugi, et on triikimata! Nii vahva on kohata toredaid inimesi ja tutvustada oma ettevõtmist, mille olen käima lükanud oma unistuste talukohas. Saan aru, et neli päeva ilma vooluta pole mu indu kohe üldse kahandanud.

Pilt

Inspiratsiooniseminaril

Päeva kulgedes püüan õhtust marsruuti läbi mõelda. Homseks koolituseks on vaja veel kaht liimi kahest erinevast poest ja värvilisi pabereid kolmandast poest. Mis kell peaksin startima, et jõuaksin kodus veel valges järelejäänud asjad pakkida? Pusletükkide paigale asetamine ei õnnestu kõige paremini. Oletasin, et pimedaks läheb alles pärast viit, kuid viieks koju jõudes koban ikkagi pimeduses ja püüan pealambi abil vajalikud asjad üles leida. Lapsed kisavad ja hämaras astun koerale peale. Samal hetkel saabub ülemuselt sms, et saadaksin raamatu materjalid kujundajale. Meenub, et saatmisega on kiire, aga mul pole ju internetti. Kaos tekitab tunde, nagu põgeneksime uppuvalt laevalt.

Kiiresti koer ja lapsed autosse, tanklast läbi- bensiin, soojad kakaod ja hotdogid lastele. Müüja valab viimased majoneesiga üle ja juba näljast nõrgale pojale tuleb seepeale pisar silma. Kuulan tuima näoga müüja seletusi, et mõlemad lapsed olevat palunud majoneesi panna ja ma ise olevat seisnud juures ja noogutanud. Mismoodi see saab võimalik olla, tulin just tankla teisest otsast ajakirjaleti juurest ja lapsed pole majoneesi eluski suu sisse võtnud. Hakkan mõistust kaotama või on see mingi halb nali? Saame siiski õigete kastmetega hotdogid lõpuks kätte. Tunnike sõitu ja astume laste vanavanemate sooja ja valgesse korterisse. Siin pole elekter üldse ära läinudki!

Vajun mõnusalt pehmele diivanile. Telefon heliseb – helistajaks koduhoidjaks jäänud mees. Kodus olla vool tagasi tulnud! Kaupo istus kamina ees ja vaatas tulle, kui äkki märkas, et elutoas laelamp põleb. Milline vedamine, et üks tuli oli põlema ununenud- muud elektririistad olid kõik vooluvõrgust väljas ja äärepealt oleks ta voolu tagasituleku üldse maha maganud.

Laupäev, 2.10.

Poeg hakkab voolu tagasitulekust kuuldes kohe nuruma, et läheme nüüd koju! Oleme siiski öö ja pool päeva veel sealkandis, sest mind ootab karbikoolitus Lindi Käsitööaidas ja lapsi vanaema tehtud kissell mannapudruga. Mõlemad on suurepärased!

Pilt

Lindi naiste ja tüdrukute imeilusad karbid

Enne kojutulekut ostan hunniku ajakirju ja ajalehti- kodus on nüüd ju valgust! Lapsed võivad täna telekat ja arvutit vaadata nii palju, kui isu on, maja särab tuledes ja kohe saabub koju suur toores ahjukana- meil on ju tsivilisatsioon ja ahi täiesti töötabki elektriga!

Mida siis lõpetuseks öelda? Kas ma olen vihane Eesti Energia peale ja kirun organisatsiooni, mis ei suuda elektrit tagasi tuua rutem, kui nelja päevaga? Kas ma olen pettunud maaelus või valitsuses? Annan ehk alla ja mõtlen, et sellistes tingimustes on võimatu siin oma ettevõtet, armsat käsitöökeskust käivitada? Vastus on ei, ei ja veelkord ei. Siin on ikka ilmatuma äge elada ja oma asja ajada.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

One response to “Unistuste elu ja neli päeva ilma elektrita

  1. Pingback: 13. külaline | ritsikukodu

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: