Korralda sõpradele või töökaaslastele meeldejääv aastalõpuüritus

Seljaku talu on eriline paik põllu ja metsa vahel, kus aeg peatub ja argimured ununevad. Meie juurde sõidab Pärnust 20 minutiga, kuid kohale jõudes tundub, nagu asuksime vaikusesaarel kaugel maailma otsas.

Korralda oma asutusele või sõpruskonnale aastalõpuüritus, mis jääb meelde kogu järgnevaks aastaks. Asume Pärnumaal Paikuse vallas, Vaskrääma külas. Tuleme ka teie valitud paika käsitöökoolitust tegema.

Pilt

Valik aastalõpuüritusi:

Võlumets ja keerupael. Pane selga soojad riided, läheme kuuvalgel jalutuskäigule salapärasesse õhtusesse metsa. Kuulame vaikust ja metsa hääli. Toas õpime punuma eestlastele aastasadu tuttavat keerupaela, joome sooja teed ja laseme ajal voolata.

Grupi suurus 8 – 30 inimest. Hind alates 12- inimese kohta (lisandub km).

Soe karask ja soe süda

Ehedat ja lihtsat rahvustoitu karaskit on eestlased ikka armastanud. Räägime karaskiteost, segame taina ja küpsetame karaski valmis. Küpsemise ajal punume paelu. Kui karask valmis, on süda soe ja tuba head lõhna täis. Hoopis teine tunne on koju tagasi sõita.

Grupi suurus kuni 14 inimest, hind alates 12- inimese kohta (lisandub km).

Jõuluingel ja soovide puu

Aasta lõpp on parim aeg kokkuvõtete tegemiseks. Võtame koos aja maha, paneme soojalt riidesse, vaatame salapärases Imede Aidas oma aastale tagasi ning saadame teele soovid uueks aastaks iseendale. Kaminasoojas toas meisterdame pärlitest jõuluingleid.  Vaikuses kuuleme inglitiibade sahinat.

Grupp kuni 30 inimest, hind alates 14- inimese kohta (lisandub km).

Eesti märgid

Erilise väega märgid ja sümbolid on eestlasi kaitsnud ja neile õnne toonud aastasadu. Aasta lõpus on õige aeg neid meelde tuletada. Räägime vanade Eesti märkide tähendusest ja meisterdame endale õnnetoojaks pärlitest rõngasristi. Jalutame võlumetsas ja saame tuttavaks tervendavate puudega.

Grupp kuni 20 inimest, hind alates 20- osaleja kohta (lisandub km).

Info ja registreerumine annika.poltsam@gmail.com, tel 51 27 685 .

Loe meist lisaks:

http://www.parnupostimees.ee/2574224/sugisohtusse-passib-hasti-krobe-eestimaine-odrakeeks-karask

https://seljakutalu.wordpress.com/

https://www.facebook.com/SeljakuTaluKasitookamber

Soojade tervitustega

Annika Põltsam,

Seljaku talu käsitöökambri perenaine

Jõulueelsed töötoad Seljakul

Detsember on Seljakul mõnusa kulgemise kuu. Jalutame metsas ja kuulame vaikust, poeme kuuma teetassiga kamina ette sooja ja vaatame, kuidas triibuline kass rehetoa leivaahju otsas nurru lööb. Jõulutunne saabub koos hingerahu ja teadmisega, et kõik on juba praegu hästi. Kindlasti kuuluvad jõulutunde juurde ise tehtud jõulukaunistused ja oma kätesoojusega meisterdatud kingid. Tule ja saa osa jõulutundest! 

Pilt

 

 

 

 

4.12. kell 18 Meisterdame pärlitest lumehelbeid. Kestab 2 tundi, hind 12- 

 

 

 

 

Pilt9.12. kell 18 Meisterdame karpe. Aeg 3 tundi, hind 16- 

Pilt12.12. kell 18 maalime siidile ingleid. Kestab 2,5 tundi, hind 12- 

Detsembris on grupid oodatud Talve Võlumaale. Hea idee asutuse või sõpruskonna jõuluürituseks! Kuulame võlumetsas vaikust, viime metsloomadele süüa ja räägime, millised nähtavad või nähtamatud metsaelanikud olid olulised meie esivanematele. Meisterdame kaminasoojas endale jõulukingi või küpsetame sooja karaskit. Koju minnes on süda soe ja rahu hinges.Küsi grupipakkumist annika.poltsam@gmail.com

Kõigile üritustele vajalik eelnev registreerumine annika.poltsam@gmail.com või 51 27 685 . Tere tulemast!

 

Soe karask Seljakul Pärnu Postimehes, 26.10.13.

Sügisõhtusse passib hästi krõbe eestimaine odrakeeks – karask

Tosin naist mahub käsitöötuppa vabalt laua taha nikerdama.
Tosin naist mahub käsitöötuppa vabalt laua taha nikerdama.
Foto: Urmas Luik

Möödunud aastal Vaskräämas avatud Seljaku talu käsitöökambrisse kogunevad kolmapäeviti ja laupäeviti käsitööhuvilised osa saama koolitustest, mis tähendab vahel sedagi, et juba koridoris lööb ninna värskelt küpsetatud karaski lõhn.

Toimunud on karpide töötuba, kus igaüks meisterdas endale imekena ehtekarbi, karaski küpsetamise õhtu ning õnnemärgi ja siidisalli maalimise õhtu.

Käsitöökamber asub metsa ja põllu vahel Seljaku talus, kus on käsitööd au sees hoitud juba üle 80 aasta.

Kolm tundi linnulennul

Talu praegune perenaine Annika Põltsam sai idee kujundada rehetoast kõigile avatud käsitöökamber paar aastat tagasi, Räpina aianduskoolis tekstiilitöö erialal õppides.

Nüüdseks järgib ta elustiili, millest on unistanud – korraldab kodutalus koolitusi ja kirjutab või aitab projektijuhina kirjastada raamatuid. Kontorit tema kodu ei meenuta – arhailise vana palkmaja ühes tiivas askeldab perekond ja teine pool on kujundatud toreda punase leivaahjuga käsitöötoaks, kus sädistavad naised juttu ajada, sest kohe-kohe algab karaskitegu.

Põltsam kutsub oma käsitöökambrit naljatamisi käsitööspaaks ilma veeprotseduurideta, sest käsitöö on lõõgastav ja maandav tegevus ning Seljaku talukoht selline, kus aeg seisab ja saab kõik argimured ukse taha jätta ning endale aega võtta.

“On suur luksus elada linnakärast ja saginast eemal maal, kohas, kus võid oma mõtteid kuulata,” lausub perenaine.

Käsitöötuppa mahub mõnusalt kümmekond inimest, aga et maal on ruumi palju, siis pole vahet, kas inimesi on rohkem või vähem. “Mul on hea meel, kui keegi helistab ja ütleb, et tahaks tulla käsitöötuppa,” seletab Põltsam siiralt. Kaks-kolm tundi tegevust möödub linnulennul.

Enne kui alustame karaskitaigna segamist, jutustab perenaine selle odrajahust rahvusküpsetise kujunemisloo.

Odrajahu on jäänud tänapäeval nisu-rukki- ja kaerajahu kõrval teenimatult tagaplaanile. Selgub, et odrajahukakkusid on nimetatud igas maanurgas omamoodi, kusagil oli see õhik, kusagil paistekakk.

Karaskit tehti töönädala lõpus, sest laupäevase võiteo kõrvalsaaduseks oli pett. Juba nimigi ütleb, et ühtpidi on karask rabe ja kare toidus – vanasti söödi seda nõnda, et vanad said sisu ja lapsed krõbeda kooriku.

Karaski tegemiseks on taluperedes kasutatud rõõska, haput ja petipiima, aga samuti lihaleent. Põltsam teeb karaskit kaht moodi: lisab taignale omakuivatatud nõgesepulbrit või siis päevalilleseemneid. Muidugi on taigna täiendamise võimalused praegu piiramatud, teisalt aga ei peaks sellega üle pingutama. “See on lihtne eesti toit, kuhu ei tahagi palju sisse panna,” kõneleb perenaine koostisaineid kaussi mõõtes.

Ja mis on kõige tähtsam koostisosa, küsib ta sõbralikult naeratades. Selgub, et hea tuju. Lihtne tainas kallatakse peagi kahte küpsetuspaberiga vooderdatud keeksivormi ja seejärel ahju.

Annika Põltsam paneb karaskid ahju – juba mõne aja pärast laotub tuppa magus lõhn.

Soe ja lahke

Kuni odrakeeksid küpsevad, õpetab perenaine külalisi punuma südamepaela. See on lihtne villasest lõngast südamemustriga punutis, mida saab panna ümber randme või sättida võtmehoidjaks. Punumine on tore käeline tegevus, mida alguses omaette nohistades saab teha, kui võtted selged, on hea omavahel punumise juurde mõnusat juttu vesta.

Põltsam näitab vastvalminud raamatuid – mõni neist on nii värskelt trükikojast tulnud, et tegijagi pole sinna jõudnud veel pilku heita.

Pilku köidab Muhu naise Leida Kirstu “Suur tikandiraamat”, mis on rohkete piltidega käsitööraamat ja viib lugeja tikitud lillede maailma.

Triin Mihkelsoni “Muinasjutulised mänguasjad” tekitab isu haarata heegelnõela järele ja mõni tore värviline loomake valmis nikerdada. On kogumikud Lihula lilltikandist ja Eestimaa pitsidest. Mitu toredat raamatut on alles kavandamisel.

23. novembril vilditakse käsitöötoas ehteid, 26. novembril punutakse paelu ja vilditakse veelgi, sest samal päeval peetakse Eestis käsitöökodade päeva. Novembri lõpus on Seljakul algamas jõulueelsed meisterdamispäevad, kus saab jõulupalavikust puhata ja kingitusi meisterdada.

“Vaimustun uutest käsitöötehnikatest ja tahan neid kohe teistega jagada,” kirjeldab Annika ja näitab paeltikandi kursuste järel valminud kauneid töönäidiseid.

Ja juba ongi karask valmis, sinna kõrvale värske või ja taimetee. Küll täna on üks mõnus õhtupoolik, mõtleme, enne kui pimedasse ja kargesse oktoobriõhtusse astume.

 

Lihtne karask

2,5 dl keefirit, hapupiima või maitsestamata jogurtit

1 muna

1 tl soola

1 tl suhkrut

2 sl õli

3 dl odrajahu

1,5 dl nisujahu

1 tl soodat

Soovi korral pähkleid, seemneid, nõgesepulbrit

Segage jahud omavahel ja lisage sooda. Teises kausis segage muna, sool, suhkur ja õli. Valage jahusegu tainasse ja segage hoolega, pange lisandid. Küpsetage 200 kraadi juures 20–25 minutit, kuni karask on pealt kuldpruun.

Unistuste elu ja neli päeva ilma elektrita

elekter

Äraütlemata hubane on istuda hingedepäeva õhtul heledalt valgustatud ruumis, kuulda teisest toast multikat vaatavate laste hääli ja põletada küünalt. Eriti, kui seesama küünal oli veel ööpäev tagasi maja ainus valguseallikas.

Sel sügisel on Seljakul käinud rohkem igat sorti külalisi kui kunagi varem. Esimest korda siia sattujate Korduma Kippuvad Küsimused liigituvad umbes nii:

1. Kas te elate tõesti siin aasta ringi? Talvel ka? Vastus: Jah.

2. Kas teed ikka aetakse lahti? Vastus: Jah, olime tõsiselt lumevangis viimati 2008. aasta novembritormi ajal.

3. Kas talvel elekter ei lähe ära? Vastus: Seda juhtub väga harva, viimati olime pea nädal otsa elektrita 2008. aasta novembritormi ajal.

Viimase küsimuse vastust tuleb pärast praegust nädalat veidi korrigeerida.

Esmaspäev, 28. oktoober.

Ilmateade teatab tormi tulekust. Istun nagu sütel, sest ei tea, kas peaks tühistama järgmiseks päevaks planeeritud töise reisi Saaremaale. Lõpuks otsustame reisi tühistada ja hakkab kergem. Ilm on küll veel tuulevaikne, aga teisipäevaks ennustatakse isegi kuni 50 m/s puhuvat tormituult.

Õhtul sõidan Lihulast töiselt kohtumiselt koju, tuul on tõusnud ja tee väikesi murdunud puuoksi täis. Kodus on aga mõnus, soe ja valge. Hubane on uinuda soojas toas, akna taga torm mürisemas.

Teisipäev, 29.10

Hommikul möllab akna taga ikka veel keskmisest tugevam tormituul. Avan silmad ja märkan, et kellraadio tabloo on täiesti pime. Oleme öösel elektrita jäänud. Esialgu on meeleolu hea ja kui lapsed kooli ukse tagant elektrikatkestuse tõttu tagasi saadetakse, on kõigil lõbu laialt. Õnneks jõudsin eelmisel päeval korrektuuri mineva raamatu välja printida ja saan seda aknast tuleva valguse käes lugema hakata. Koos elektriga on kadunud internetiühendus ja millegipärast ka mobiililevi. Maja on nii mõnusalt vaikne ja õuest kostev mühin nii uinutav, et tukastus tuleb peale. Milline luksus- magada keset tööpäeva! Pärastlõunal sõidame koos lastega linna kohvikusse sööma ja wifisse kiireid töömeile lugema. Kaugtöö on luksus, eriti muidugi sellisel päeval. Telefon heliseb, ärevil naabrinaine kurdab, et sügavkülmas liha sulab ja küsib, ega ma täpsemalt tea, millal voolu tagasi lubatakse. Ma ei oska midagi kosta.

Veidi hiljem ostame mehe töö juurest kilose paki küünlaid ja teeme nalja, et meil on täna tasuta romantikapakett. Venitame pimedasse koju sõiduga- õnneks näidatakse Pärnu ainsas kinos parajasti multikat. Kodus jagame põlevad küünlad igasse ruumi laiali ja mõnuleme kaminasoojuses. Mees leiutab viisi, kuidas salvkaevust pangega vett kätte saada. Meie sissekolimise ajal kaunistas kaevu veel arhailine kaevukook ja siis, kõigest 7 aastat tagasi polnud moodsa aja mugavused majja veel jõudnud. Vett võeti kooguga kaevust ja tassiti see kööki. Vannipäevad olid selles nelja teismelise lapsega peres omaette ettevõtmine. Pliidil potis kuumaks aetud vesi valati koos kaevust lisaks tassitud külma veega suurde, kellegi vannitoast koju tassitud vanasse vanni, mis seisiski alati keset kööki. Kui vannimõnud nauditud, tuli vesi sama teed õue tagasi tirida.

Meie olime küll piisavalt “hullud”, et kahe väikese lapsega maale vanasse majja kolida, kuid nii ekstreemseid vannipäevi polnud meil kavas korraldada. Seega ehitasime sahvrist väikese magamistoa mõõtu vannitoa ning mädanenud kaevukoogu asemele uut ei hankinud. Õnneks sai pange külge köie siduda ning paar ämbritäit kaevuvett jõudiski tuppa. Perel on tuju ikka veel hea ja kuna keegi ei saa telekakasti sisse uppuda, jagub mõnusat olemist kauemaks. Pilt,

Kolmapäev, 30.oktoober

Ärgates piilun taas kord kellraadio ekraani. Ikka veel pime! Eesti Energia infoliini automaatvastaja loeb ette kõik Pärnumaa vallad, kus ikka veel voolu pole ja lubab elektriühenduse taastada sama päeva õhtuks.

Täna lähevad lapsed kooli, sest juba õhtul nägime, et koolimaja juures on vool tagasi. Maja on hämar ja harjumatult vaikne. Nõudepesumasina pealne on täis musti tasse. Külmkapp haiseb, nagu oleks mõni rott end seal mõni päev tagasi üles poonud. Hakkan rahutuks muutuma. Helistaks kellelegi, aga telefoni aku on tühjaks saamas ja levi on ka ainult siis, kui end aknast välja upitada.

Pärast kooli sõidame jälle linna kohvikusse sööma ja meile lugema. Lapsed räägivad, et koolis pole pooltel lastel ja vähemalt kahel õpetajal ikka veel kodus elektrit. Postkast on olulistest töökirjadest pungil, osa neist on jõudnud juba oma tähtsuse kaotada. Kummalisel kombel on kolm raamatuautorit, kellele ma olin kuude kaupa nende ammu möödunud tähtaegu meelde tuletanud, saatnud oma tekstid korraga ära. Just nüüd, kui ma olin nende olemasolu mõneks ajaks üldse unustanud.

Sülearvuti aku saab tühjaks. Viime arvutid ja telefonid mehe töö juurde laadima ja läheme veekeskusesse. Saab oma akud täis ja ühtlasi dushi alla. Iial ei tea, millal jälle kodus sooja vett saab. Täidetud akudega läheme jälle kohvikusse meile lugema ja sööma. Selle elektrikatkestuse kulud on jõudmas kolmekohalise numbrini.

Teisel pool maanteed elavad naabrid on elektri tagasi saanud, meie poolt teed paistab endiselt ainult pimedus. Mees on ühe naabriga kokku leppinud, et laename tema käest elektrigeneraatorit, et sügavkülmatäis moose üles ei sulaks. Täna on selleks viimane aeg. Selgub, et teised naabrid on enne meid generaatorit laenanud ja meie saame ehk tunni aja pärast. Kaks tundi hiljem kostab naabritelt telefonitorusse generaatori mürinat ja hõikeid, “Veel ei saa, meil sulab liha ära!” Magamaminekuaeg läheneb ja õhus on pinget. Lõpuks jõuab aparaat nagu hingeõnnistus meie õuele. Lapsed ei tea, kes on Virgo, kellelt me selle laenasime. “Aa, kas see külavanem või?” oletab Kaisa. Ei ole külavanem, aga kui täna õhtul korraldataks külavanema valimised, siis poleks kahtlust, kes võidaks. Küla ainsast elektrigeneraatorist on saanud meie kõigi messias, Valge Laev, mida oodata. Laseme sel paar tundi müriseda ja loodame, et sügavkülmatäis maasikamoosi on päästetud.

Neljapäev, 30.oktoober

Ikka sama seis. Kellraadio tabloo endiselt pime. Krt, kaua see jama veel kestab? Mees toob uuesti generaatori, mis on öö jooksul veel ühes peres ära käinud. Bensiini abil toodetud elektriga ei raatsi muud teha, kui veelkord sügavkülm tööle panna. Luban endale luksust ja keedan ka tassi kohvi. Sellest saab mu elu maitsvaim tassitäis!

kuusk

Külast kostub, et mõni kilomeeter meist Surju poole on tee ääres postid ja elektritraadid maas. Vene ajal oleks mõni nutikam külamees ise läinud ja traadid ära ühendanud, tänapäeval nii enam ei tehta. Ilma vooluta on ikka veel 45 000 majapidamist üle kogu Eesti, ööpäev varem oli elektrita majapidamisi 5000 võrra rohkem. Sellise tempo juures pole lootustki, et niipea meie hajaasustusega külasse jõutakse.

Täna õhtuks oli Pärnus Loomisrõõmu stuudios kokku lepitud siidsalli koolitus. Otsustan juba lõunast linna sõita, et kohvikutes ja raamatukogus töömeile saata ja lugeda ja mõned tähtsad telefonikõned teha. Juba eelmisel õhtul leppisime kokku, milliste sõprade juurde lapsed selleks ajaks viia. Vastasel juhul peaksid nad pika õhtu kahekesi pimedas majas veetma.  Naaber helistab ja küsib, kas meie saime ka sms-i, et vool on tagasi, samal ajal, kui maja on ikka pime. Jah, ka meie saime eksitava sõnumi nii eile kui täna hommikul. Eesti Energia infoliini näitsik selgitab, et sms-e saadetakse automaatselt välja siis, kui on püütud meid mõne töötava elektriliini otsa ühendada, kuid see pole õnnestunud. Millal elekter tagasi tuleb, ei oska ka tema öelda.

Pakin õhtuse sallikoolituse asjad ja lahkun hämarast kodust nagu katastroofipiirkonnast. Veedan päeva erinevates wifi-võrkudes tööasju ajades ja saabun Loomisrõõmu kaks tundi enne koolituse algust. “Ma ju ütlesin, et tule meie juurde valgesse ja sooja,” tervitab mind alati rõõmus Taivi. Tema kaaslane Ülle tõttab kohvi keetma. Tõeliselt valge ja soe on. Sallikoolitusel olen oma sõiduvees, nagu alati käsitööd õpetades. Unustan kodusest kaosest tekkinud masenduse täiesti ja rõõmustan imeilusaid salle vaadates nagu väike laps. Käsitöö tegemine peabki olema lihtne, lõbus, hästi värviline ja tegema tuju heaks. Seda kõike see õhtu just oligi.

Pilt

Koju jõudes kuulen mehelt, et hea naaber, kellel vool tagasi, on lubanud meil oma sügavkülma tema juurde viia ja vooluvõrku lülitada. Milline kergendus! Tirime sügavkülmkapi õue ja jätame ootele. Mees tagurdab kapile pimedas kogemata otsa, see kukub ümber ja teed katavad plastmassitükid. Aga peamine, et kapp jäi terveks ja jõudis naabrite juurde vooluvõrku. Paistab, et meie maasikad on selleks korraks päästetud.

Naaber teinud parajasti tuledes särava maja ühes toas remonti, trussikud jalas ja muusika üürgamas. Kuulan seda kirjeldust nagu utoopiat. Kusagil on elu, elekter, tsivilisatsioon??!!! Nutma ajab.

Reede, 1.november. 

Jah, jälle. Juba neljandat hommikut ärkan ega näe kellraadio tablool valguseraasugi. See ei saa tõsi olla, aga ometi on. Otsus on tehtud, pakin enda ja laste asjad ning kui õhtuks pole vool tagasi tulnud, kolime mõneks ajaks maakonna teise otsa vanaema ja vanaisa juurde. Homme pean olema Lindi Käsitööaidas, et kohalikele naistele ja lastele karbitegu õpetada. Seega püüan hämaras toas orienteeruda ja karbikoolituse asjad juba praegu ära pakkida. Koolituse asju saab mitu suurt kotitäit, lisaks viin koridori valmis enda ja laste riided ja suure kotitäie pesu, mille loodan ämma külalislahkust kasutades ära pesta. Kõiki asju siiski pakitud ei jõua, kiirustan linna hommikusele üritusele.

Päev möödub Endla teatris Loomeettevõtjate inspiratsioonipäeval. Plaanin seal huvitavaid loenguid kuulata ja tutvustada Seljaku talu käsitöökambrit kui ehedat ja mõnusat kohta linna lähedal maal, kuhu saab tulla sünnipäeva või firmaüritust pidama. Milline iroonia praeguses olukorras! Otsin kapist välja oma linase esinduspluusi- õnneks ei saa linase puhul keegi arugi, et on triikimata! Nii vahva on kohata toredaid inimesi ja tutvustada oma ettevõtmist, mille olen käima lükanud oma unistuste talukohas. Saan aru, et neli päeva ilma vooluta pole mu indu kohe üldse kahandanud.

Pilt

Inspiratsiooniseminaril

Päeva kulgedes püüan õhtust marsruuti läbi mõelda. Homseks koolituseks on vaja veel kaht liimi kahest erinevast poest ja värvilisi pabereid kolmandast poest. Mis kell peaksin startima, et jõuaksin kodus veel valges järelejäänud asjad pakkida? Pusletükkide paigale asetamine ei õnnestu kõige paremini. Oletasin, et pimedaks läheb alles pärast viit, kuid viieks koju jõudes koban ikkagi pimeduses ja püüan pealambi abil vajalikud asjad üles leida. Lapsed kisavad ja hämaras astun koerale peale. Samal hetkel saabub ülemuselt sms, et saadaksin raamatu materjalid kujundajale. Meenub, et saatmisega on kiire, aga mul pole ju internetti. Kaos tekitab tunde, nagu põgeneksime uppuvalt laevalt.

Kiiresti koer ja lapsed autosse, tanklast läbi- bensiin, soojad kakaod ja hotdogid lastele. Müüja valab viimased majoneesiga üle ja juba näljast nõrgale pojale tuleb seepeale pisar silma. Kuulan tuima näoga müüja seletusi, et mõlemad lapsed olevat palunud majoneesi panna ja ma ise olevat seisnud juures ja noogutanud. Mismoodi see saab võimalik olla, tulin just tankla teisest otsast ajakirjaleti juurest ja lapsed pole majoneesi eluski suu sisse võtnud. Hakkan mõistust kaotama või on see mingi halb nali? Saame siiski õigete kastmetega hotdogid lõpuks kätte. Tunnike sõitu ja astume laste vanavanemate sooja ja valgesse korterisse. Siin pole elekter üldse ära läinudki!

Vajun mõnusalt pehmele diivanile. Telefon heliseb – helistajaks koduhoidjaks jäänud mees. Kodus olla vool tagasi tulnud! Kaupo istus kamina ees ja vaatas tulle, kui äkki märkas, et elutoas laelamp põleb. Milline vedamine, et üks tuli oli põlema ununenud- muud elektririistad olid kõik vooluvõrgust väljas ja äärepealt oleks ta voolu tagasituleku üldse maha maganud.

Laupäev, 2.10.

Poeg hakkab voolu tagasitulekust kuuldes kohe nuruma, et läheme nüüd koju! Oleme siiski öö ja pool päeva veel sealkandis, sest mind ootab karbikoolitus Lindi Käsitööaidas ja lapsi vanaema tehtud kissell mannapudruga. Mõlemad on suurepärased!

Pilt

Lindi naiste ja tüdrukute imeilusad karbid

Enne kojutulekut ostan hunniku ajakirju ja ajalehti- kodus on nüüd ju valgust! Lapsed võivad täna telekat ja arvutit vaadata nii palju, kui isu on, maja särab tuledes ja kohe saabub koju suur toores ahjukana- meil on ju tsivilisatsioon ja ahi täiesti töötabki elektriga!

Mida siis lõpetuseks öelda? Kas ma olen vihane Eesti Energia peale ja kirun organisatsiooni, mis ei suuda elektrit tagasi tuua rutem, kui nelja päevaga? Kas ma olen pettunud maaelus või valitsuses? Annan ehk alla ja mõtlen, et sellistes tingimustes on võimatu siin oma ettevõtet, armsat käsitöökeskust käivitada? Vastus on ei, ei ja veelkord ei. Siin on ikka ilmatuma äge elada ja oma asja ajada.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA