Maale elama!

Sõber Ritsiku palvel tegin tema blogis külalispostituse maaelu võlu ja valu teemal. Ritsik ehk Karin töötab nüüd seal, kus mina kunagi töötasin ja ta on mind aegade jooksul peetud vestluste käigus päris palju toetanud, võibolla isegi enda teadmata. Kui ta palus kirjutada maaelu võlust ja valust, siis pidin hoolega mõtlema, sest nüüd kevadisel ajal ei tule need valud ju üldse meeldegi. Ja kõrvalt vaadates tunduvad ilmselt talvine pimedus, paks lumi ja elektrikatkestused midagi hoopis hullu olevat. Maale elama messiga seoses hakati avaldama ka maale läinud ja maaelus pettunud inimeste kirjutisi. See on hea, sest igaüks kindlasti maale ei sobi ja ei peagi sobima. Ja elus saab ju otsuseid ja valikuid üha uuesti teha, ikka nii, et endal hea oleks.

Aga minu postitus Ritsiku blogis oli selline:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Unistus kollasest rehielamust

Kirjutan seda jutukest siin, istudes oma kodu rehetoa käsitöö- ja kirjutuskambris. Kaminas hubisevad leegid, aknast paistval avaral põllul maandusid just sookured, kelle kluugutamist on kogu õu täis. Koolibuss keeras kell 8.03 hoovi ja viis lapsed täpselt tundide alguseks koolimaja ette. Abikaasa läks linna tööle ja mina koeraga metsa. Sinililled õitsevad kolmandat päeva ja männid lõhnasid täna kuidagi eriliselt. Metsalagendikul pistsin suhu mõned varased naadid.

Kümmekond aastat tagasi oli mu igatsus maaelu, vaikuse, vabaduse ja oma õue järele nii suur, et olin nõus kolima kuhu iganes. Töötasin maakonnalehe ajakirjanikuna ja sõitsin igal võimalusel külakohtadesse lugusid tegema. Vahepeal oli toimetuses käibel isegi väljend „annikalik maaelulugu“.

Kevaditi langesin musta masendusse, taibates, et kusagil lõhnab mets ja sulab maapind, aga meie elame ikka veel korteris ja võib-olla jäämegi sinna. Näis, et linnalähedased (soovitavalt kollased) rehielamud on hinnaline vara, mida pärandatakse edasi põlvest põlve või müüakse hingehinna eest. Kuid unistustel on kombeks täituda ja ühel päikselisel juulipäeval seisime oma tulevase kodu õues. Esimesest aastast on meeles mõned eredad mälupildid. Sume augustiõhtu, kui olime lõpuks Kodus ja õues polnud kuulda muud peale ritsikate sirina. Mina vinnamas esimestel maaelunädalatel kooguga kaevust vett, et pesta käsitsi meie kõigi riideid. Umbes kümnekuune tütreke roomamas talvisel jääkülmal põrandal, kolm fliiskombinesiooni üksteise otsa selga tiritud. Pealinnast esimest (ja seni viimast!) korda külla sõitnud klassiõde välikemmergust tulles soemüüri ääres oma tagumikku soojendamas ja küsimas: Kas see on siis sinu unistuste kodu???

Jah, see on mu unistuste kodu, vastasin. Ja lisasin, et ilmselt viie aasta pärast on siin veel toredam. Nüüd, üheksa aastat ja lugematuid töötunde hiljem, on esimese sügise ja talve ebamugavused ammu unustatud. Lapsed isegi ei usu, et oleme kunagi elanud ilma suure ja mõnusa, metsa poole avaneva aknaga vannitoata. Viimati saime valmis rehetoa käsitöökambri, kust külalised kuidagi lahkuda ei raatsi. Kevaditi viin oma raha aianduspoodi, sest lopsakad suvelillepeenrad lihtsalt peavad olema ja nende arvelt kokku ei hoita.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Meie poja ja tütre esimene kool oli naaberküla pisike algkool, kus olenevalt aastast õppis nelja klassi peale kokku 14-17 õpilast. Armsa vana koolimajaga sama õue peale jääb muuseum, kus tädi Laine alati laste tuleku üle rõõmustab. Muuseumimajas juhendab puutööringi laste sõber Jüri, kes habemesse muheledes annab edasi rahu ja tasakaalukat olemist. Poja esimesel kooliaastal tuli ette, et mulle helistas muuseumi numbrilt kas Jüri või Laine: „Kaspar pani juba puutööringist minema, hõlmad laiali! Ta oli ju alles haige!“ ning mina, endal soe tunne südames, käivitasin auto, et laps koju tuua.

Aeg-ajalt läksid väikese maakooli eelised ikka meelest ära ka. Näiteks ühel kooli hoolekogu koosolekul, kus püüdsin tulutult kaitsta oma ideed, et esimeses klassis ei peaks panema numbrilisi hindeid. Üllatav oli see, et lisaks koosolekul osalenud koolijuhile ja õpetajale oli vastu ka lapsevanemast hoolekogu juhataja, kes oli varasematel koosolekutel silma paistnud eriti pugejaliku olekuga. „Minu tütart küll hindamine ei häirinud! Halva hinde korral saingi talle selgitada, et sa polegi alati tubli!“ hüüatas ta. See ei olnud esimene kord, kui mõtisklesin selle üle, kas hoolekogu roll ei peaks pelga vormitäitmise asemel olema siiski laste ja lapsevanemate huve kaitsta ning vajadusel ka olemasolevat süsteemi muuta? Järgmisel õppeaastal läks mu tütar samas koolis esimesse, poeg kolmandasse klassi. Hoolekogusse ma enam ei kandideerinud.

Esimesel septembril sai meie tütar aabitsa koos kahe klassiõega. Õhtul nägime AK uudistes lugu ühe pealinnalähedase kooli rekordilisest laste arvust- avati vist seitse paralleelklassi, kooli juures seisid lõputud autoderivid. Taas kord oli põhjust maaelu privileegide üle rõõmustada.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Meie lapsed õpivad nüüd esimest õppeaastat naabervalla põhikoolis. Seal on suur ja uus koolimaja ning pakutakse luksust ka naabervalla lapsed otse koduhoovist bussiga kooli sõidutada. Kahaneva lastearvuga maakoolis on iga õpilane hinnaline ning iga mure puhul otsitakse individuaalseid lahendusi. Näiteks meie seni lugemist vihanud tehnikahuviline poeg käib neljapäeviti pärast tunde tunnis, kus lihtsalt istutakse ja loetakse raamatut. Meisterdetektiiv Blomkvist, mis kodus ei tahtnud kuidagi edeneda, sai seal kuu ajaga läbi ja oh üllatust- eile koitis see päev, kui pidin poja palvel raamatukogust mõned raamatud tooma!

Klassid on meie laste jaoks enneolematult suured  – pojal kaheksa ja tütrel lausa üheksa õpilasega! Hiljuti jõudis meieni uudis, et nende esimest, seda pisikest külakooli ootab juba sel sügisel sulgemine ning rahu ja vaikusega harjunud lapsed peaksid minema lärmakasse, maakonna suurimasse põhikooli vallakeskuses. Kurb!

Maaelu eripärade juurde käib ka see, et oma elu esimeses trennis hakkas Kaspar käima 5., Kaisa aga 3. klassi jõudes. Kuna külakoolist polnud neil mingit võimalust bussiga Pärnusse sõita, jäid huviringid lihtsalt ära. Algkoolis tegutses küll poolteist aastat minu ja teise lapsevanema juhendatud käsitööring, kuid meie töökohustused ei võimaldanud enam igal teisipäeval koolimaja juurde sõita ning ring lõpetas tegevuse.

Uus elu algas eelmisel sügisel. Uue kooli juurest sulgpallitrenni minek näeb välja nii: koolibuss viib lapsed pärast tunde suure tee äärde, kus nad ootavad maakonnaliini bussi. Liinibussiga sõidavad Pärnu kesklinna ja sealt siis juba kolmanda, linnaliinibussiga spordihalli juurde. Pärnu pensionärid vaatasid meid päris suure huviga, kui sügisel peaaegu omapikkustele lastele linnaliinibussis sõitmist õpetasin. Ega ma ise ka täpselt teadnud, kuidas uuemal ajal pileteid komposteeritakse või kus peatuses oleks kõige targem väljuda. Õnneks hüüatas üks meid jälginud vanaprouadest õigel hetkel: Minge nüüd maha!

Laste trennipäevad on ka minu linnapäevad. Tavaliselt on kogunenud pikk nimekiri asjadest, mida hankida ja kohtadest, kuhu minna. Kuigi naudin maaelu ja loodust, vajan ka linnaskäike nagu õhku. Mulle meeldib kaubakeskustes kolada ja vahel uusi riideid osta. Eriline nauding on väljuda juuksurist uue, kärtspunaste salkudega soenguga ja panna selga roosa mantel. Vahel piisab ka kohvikus koos sõbrannaga joodud tassist latte-kohvist. Latte sümboliseerib mulle tsivilisatsiooni, mõnusat ja hubast kohvikusuminat. Hea on teada, et kui kodus igav hakkab, võin kasvõi kohe autorooli istuda ja paarikümne minuti pärast linnas ühe latte võtta.

Maale kolides teadsin, et hakkan töötama kodus. Olen kodust täiskohaga töötanud nii Eesti Naise ajakirjanikuna kui kahe erineva kirjastuse projektijuhina. Praegugi juhin kirjastusele raamatuprojekte, lisaks teen oma ettevõtte alt käsitöökoolitusi.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Planeerin oma aega ise ning lasteaiaeas oli meie lastel privileeg jääda kasvõi mitmel päeval nädalas koju mõnulema. Nüüd ootab neid koolibussilt tulles pliidisoe kodu ja ema, kes on pea alati olemas. See on kodus töötamise idüllilisem külg, millest kuuldes kontoriinimesed tihti õhkavad: tahaks ka!

Reaalsus aga tähendab pahatihti seda, et mul on sada asja korraga teha ja torman mööda elamist ringi nagu peata kana. Töökõnede tegemiseks lähen elutoa akna alla, kus on kõige parem levi, aga ka poja valjuhäälsed viirpapagoid. Püüan lindudest üle karjuda. Vannitoas avastan mustast pesust Pisa torni- topin selle ruttu masinasse, aga pärast pole enam aega välja võtta. Töötuppa tagasi jõudes on meelest läinud, mida ma viimati tegin. Helistab naine teisest Eesti otsast, kes tahaks mind õpitoaga oma lapse sünnipäevale kutsuda. Koer küsib õue, et kõndida teise ukse juurde ja sealt uuesti sisse küsida. Kõlksuga saabuvad arvutisse kiiret vastust ootavad töömeilid. Lapsed tahaksid koju jõudes sooja sööki, õppimises abi, telefonides mängida või telerist multikaid vaadata. Lähen vajutan teleri kinni ja ähvardan telefonid konfiskeerida, kuni kõik on õpitud. Saage tuttavaks, olen kodus töötav ema!

Siia käsitöökoolitustele sattunud inimesed küsivad kõik üht ja sedasama. Kas te elate siin tõesti aasta läbi? Kas te talvel lumevangi ei jää? Kas vool ei lähe vahel ära? Viimase kahe talve kohta oleme lume pärast mures olnud täpselt ühe korra- möödunud aastal pärast jõule sadas kohev lumevaip maha just selleks päevaks, kui Pärnu Naiste Varjupaiga inimesed plaanisid siia meisterdamispäevale tulla. Vahetasime korraldaja Margoga juba ärevaid kirju, kuid nagu alati, saabus valla lumesahk täpselt õigel hommikul. 2013.aasta sügisel olime mitu päeva ilma elektrita- umbes kolmandal päeval hakkas see olukord küll närvidele käima, kuid neljandal päeval tuli vool juba tagasi.

Ajutised ebamugavused võivad küll korraks häirida, kuid ununevad ruttu. Maal saavad hakkama teatud tõugu inimesed. Ei tohi karta tööd, üksindust, pimedaid õhtuid, avarust ja lõppematut vabadusetunnet. Kõik muu on pisiasi.

maja

Advertisements

Ütle üks ilus poiss (või tüdruk-)lapse nimi!

Kallid käsitöösõbrad, tulen teie ette rõõmsa uudisega. 2,5 aastaga on käsitööspaa ruumid meile kitsaks jäänud. Sündimas on uus ettevõtmine- nii laste kui täiskasvanute õpitoad, millega sõidame kohale koolidesse, lasteadadesse, firmapidudele, suvepäevadele ja sünnipäevapidudele. Nüüd aga vajan just Sinu abi- palun ütle üks ilus poiss-või tüdruklapse nimi! Otsin rändavale õpitoale nime, mis oleks lihtne, meeldejääv ja soovitavalt ilma täpitähtedeta, et sobiks ka kodulehe pealkirjaks. Palun kirjuta ilus nimi selle postituse kommentaaridesse või kirjuta mulle annika.poltsam@gmail.com või jäta kommentaar Facebookis Seljaku käsitööspaa lehele. Kõigi nimepakkujate vahel loosin 9.aprillil kell 12 välja ühe südamekujulise lukuprossi ja ühe maalitud siidsalli. Väikest osa laste ja täiskasvanute õpitubade teemadest näed juures oleval fotol.Muuhulgas oleme ette valmistamas üsna mitut uut töötuba, aga sellest juba veidi hiljem.

Aitäh ja rõõmsate kohtumisteni Sinu töö juures, koolis või sünnipäevapeol!

Fotol on väike osa rändava töötoa teemadest.

otsin nime

Vahvad käsitööpeod ja rahvarõivakool

Kevad on möödunud kiirelt ja lõbusalt. Aasta algul tegin otsuse siduda end järgmiseks kaheks aastaks rahvarõivakooliga Tõstamaal. Selle aja jooksul peaks valmima komplekt mu sünnikihelkonna Saarde rahvarõivaid. Rahvarõivakool on mulle väljakutseks. Ma ise õpetan oma töötubades lihtsaid, kiirelt valmivaid ja loomingulisi meisterdusi, mille tegemise käigus peaks igaüks aru saama, kui andekas ta on. Rahvarõivakoolis on aga kõik väga rangelt paika pandud- uus komplekt peab sarnanema võimalikult täpselt muuseumis olevale originaalile ja kõrvalekalded pole soovitavad. Päris keeruline on tikkida peenele linasele pisteid, mis on 3 korda 4 niiti suured. Aga oh imet- ka selline tikkimine haaras mind endasse ja juba olengi sõltuvuse küüsis!
Saarde rahvarõivad

Saarde rahvarõivad.

Hiljuti sain osa ka kahest vahvast peost, mille juurde kuulus ka käsitöö. Kanpoli naistega tegime lukuprosse ja Pärnu Haigla lasteosakonna töötajatega tegime…lukuprosse! Kuna iga tegija teeb prossi oma näo järgi, on mul alati nii põnev.

Kanpoli töötajate sõbrapäeva-eelsed lukuprossid

Kanpoli vahvate naiste sõbrapäeva-eelsed prossid

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pärnu Haigla lasteosakonna töötajad oma uhkete lukuprossidega

Vahepeal käisin maalimas ka

maja

Ikka karbid, inglid ja palju fotodega kangaid

Mulle meeldib, kui koguaeg möll käib ja üks vahva kohtumine järgneb teisele. Eriti tore, kui kutsutakse külla kusagile inspireerivasse paika. Talv algaski hästi kireva perioodiga.

Juba mitu kuud olime vana tuttava Margega pidanud plaani karpide töötoast ja lõpuks saigi see teoks. Leppisime kokku, et sõidan vahvatele käsitöönaistele Tõhela meiereisse külla. Paar päeva enne koolitust selgus, et tulemas on üle kümne huvilise ning meierei suur tuba oligi käsitööhuvilisi täis. Meierei on külaseltsi poolt ilusti korda tehtud, seal on isegi saun ja jõusaal, mida külarahvas väikese tasu eest saab kasutada. Imetlen töökaid inimesi, kes selle kõik on loonud. Karbitegu oli vahva ja hubases õhkkonnas möödus aeg ruttu.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Tõhela naised sattusid karbiteost nii suurde õhinasse, et lubasid kohe järgmisel nädalalõpul koos jätkata. Põnev oleks näha, milliseid kunstiteoseid nad siis koos tegid. Sel päeval jõudsid ühisele fotole sellised ilusad karbid, igaüks täitsa oma tegija nägu: OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Paar päeva pärast Tõhelaskäiku seadsin autonina taas Pärnu poole. Kuna Gerli laps igatses Soomes töötava isa järele, otsustas ema olukorda kuidagi leevendada ja tal tuli mõte teha lapsele issi fotoga padi. Gerli kutsus sõbrad kokku, kuulutasime koolituse Loomisrõõmu lehel välja ja saigi kokku tore seltskond, kellega katsetasime foto-siirdepabereid. Osalejad olid oma fotod mulle varem meilile saatnud ja minu jaoks algas kogu lõbu juba kodus arvuti taga, kui neid vahvaid väga erinevaid ideid nägin.

Mul olid kaasas poekotitoorikud, üks lumivalge kangas ja üks kreemikas vintage-hõnguline riie. Tõin kõrvalt Abakhani poest veel lisaks hästi põnevat lõuendi moodi kangast ja katsetamine võis alata. OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Mul enda oli täpselt sama põnev kui teistel, sest ega ma ise ka ei teadnud, kuidas mõni kangas siirdepaberi suhtes käitub.

Lõuendi moodi kangas käitus näiteks nii:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lumivalge kangas aga jättis selged puhtad värvid:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Veel lõuendiga:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ja Gerli laps sai endale padja ka, kuigi mul sellest fotot ei olegi.

Järgmises töötoas tegime pärlitest ingleid,OLYMPUS DIGITAL CAMERA on ju ilusad?

Ja vahepeal jääb aega ikka kaminasoojust ka nautida. Talv on mõnus!

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kirev oktoober. Kaduma läinud talent või leitud aare?

Oktoobri esimene pool oli minu jaoks väga kirev ja väljakutseid pakkuv. Kõigepealt viisin läbi oma esimese shokolaaditaskute koolituse grupile,mis oli tavalisest umbes 2-3 korda suurem. Kutsujaks oli oma laste uus kool, Surju Põhikool, kes soovis meisterdamistundi osana õpetajate päeva kavast. Mulle meeldivad väljakutsed. Olukordades, kus saab iseennast ja oma piire proovile panna, tekivad tavaliselt parimad ideed ja kogu hingest tegutsedes on tulemus hea. Nii läks ka seekord. Surju õpetajad jäid koolitusega rahule ja nende töödest jõudis osa ka pildile. Mina sain veeta päeva heas seltskonnas ja imetleda kauneid töid. Kaks rohelist ülemises reas on muide meesõpetajate tehtud, nemad jõudsid oma tööd kõige esimesena valmis.

sokolaaditaskud

Järgnevad päevad olid pingelised. Lõpuks ometi saime trükikotta saadetud Eesti käsitöö käsiraamatu, mille autoriteks viis austusväärset käsitöömeistrit. Töömahu ja kõiksugu lahendamist vajanud probleemide poolest võib vabalt öelda, et tegin selle raamatuga ära viie raamatu töö. Aga nüüd on sünnitusvalud unustatud ja lapsuke armas!

käsitöö_kaas

Paar päeva hiljem võtsin vastu veel ühe väljakutse. Jõudsin just mõelda, et erinevalt eelmisest aastast piirdun seekord õpetajate päeva tähistamisega Surju koolis kohapeal ning siia tallu õpetajate gruppe ei kutsu. Seepeale helistas üks Pärnu lasteaed ja soovis justnimelt siin reedeõhtuse üritusega õpetajate päeva tähistada. Muidugi oli mul nende tuleku üle hea meel. Ainult, et taas tuli nullist kõik välja ja läbi mõelda, korraldada ja läbi viia. Seekord viisin õpetajad müstilisele pimeda metsa retkele. Kaminasooja tuppa tagasi tulles küpsetasime karaskit, õpetajad said punuda erksavärvilisi sõbrapaelu ja tunda end niisama mõnusalt. Karaski ahjust tulemise hetkeks oli meeleolu nii mõnus, nagu oleksid mulle vanad sõbrad külla tulnud. Lasteaia juhataja väljendas seda nii: “Kuigi mul pole vanaema olnud, tunnen end nagu vanaema juures!”. Taaskord tundsin, et just esmapilgul keerulisena tunduvad ettevõtmised toovad õnnestumise korral kõige suuremat rõõmu. Ja mõtlesin pikalt selle üle, mis oskusi ja võimeid mul selliste mitmetahuliste ürituste korraldamisel tarvis läheb. Olen korraga nii käsitööõpetaja, karaskiküpsetaja, matkajuht, teenindaja, üritusturundaja, lugude jutustaja, koristaja kui taluperenaine. Sellel õhtul meenus mulle ühe kunagi kirjutatud loo allika, armsa turismitalu perenaise lause: “Teenindamine on mulle eneseteostus, egoistlik enese väljendamise võimalus.” Jah, tundsin sama, kui rõõmsaid ja rahul külalisi õhtupimedas ära saatsin.

vaike karask

Aga nüüd pealkirjas mainitud talenditeemast.  Nimelt oli lastel koolivaheaeg ja toreda perereisi käigus kohtusin Rakvere spaas juhuslikult oma kunagise tööandjaga maakonnalehe päevilt. Kõigepealt nägin teda vilksamisi basseiniservas ja mõtlesin, kas tõesti tema? Polnud ju umbes 8 aastat kohtunud. Õhtusöögil sattusime kõrvuti laudadesse ja taaskohtumine oli soe. Just tema hindas toona minu kirjutamisannet ja teemade valikut kõrgelt. Kui hästi otsida, leian albumist üles pildi, kus ta mulle toimetusesisese aasta ajakirjaniku konkursi 2. koha auhinda üle annab. See juhtus umbes 12 aastat tagasi, kui mul polnud lapsi ega ka oma talukohta. Oli ainult unistus kollasest rehielamust metsaserval, mis polnud selleks ajaks veel täitunud. Unistus täitus 4 aastat hiljem, aga see on juba üks teine jutt.

Maja panoraam

Elasime üürikorteris ja käisime mõlemad kellast kellani palgatööl. Hiljem, kui olin väikeste lastega kodus, julgustas sama tööandja mind ka laste kõrvalt edasi kirjutama ja pakkus honorari, mis oli selle aja kohta väga suur. Kõigest hoolimata lahkusin maakonnalehest pärast lastega kodus oldud aastaid, sest täitus minu unistus töötada oma lemmikajakirjas Eesti Naine. Kõik sellele järgnev on juba ajalugu, mida siin korraga jutustada läheks liiga pikaks. Seal restoranilauas aga panid mõtlema endise tööandja M- i abikaasa sõnad: “Kui sa lehest ära läksid, oli M ikka väga kurb. Sa oled kaduma läinud talent!” Seda oli tore kuulda- juhtub ju harva, kui su andeid ja oskusi nii otsesõnu tunnustatakse. Tekkis isegi mõte, et kas tõesti? Olen ma ajakirjandusest juba aastaid eemal olles midagi kaotanud? Kas ajakirjandus on kaotanud ühe talendi, särava tähe, kes oleks võinud veel pikalt särada ja kes teab mida korda saata?

Nagu postituse esimesest poolest näha, läheb ettevõtjana vaja mitmekülgseid oskusi ja andeid, riskijulgust ja oskust igast olukorrast edukalt välja ujuda, võimet ja soovi pidevalt uut õppida ja seda teistelegi edasi anda. Ajakirjanikuna oleks mu talenti võibolla jätkuvalt märgatud, aga kui palju oleksin suutnud selles rollis teisi julgustada ja inspireerida, neile uusi ideid pakkuda nagu võimaldab praegune töö? Ja samas maakonnalehes edasi töötades poleks ma ilmselt tööandjaga seal spaas kohtunud, kuna tööl käia tuleb ju koolivaheajast hoolimata.

Aga talent- mis see üldse on ja kas seda saab kaotada või leida? Usun, et kui inimene on valmis panema kõigesse, mida teeb, oma hinge ning kui ta teeb alati ja ainult seda, mida armastab, siis pole suurt vahet, mis alal ta tegutseb.  Ühe valdkonna jaoks kaduma läinud talent ei pruugi olla kadunud iseenda ja kogu maailma jaoks. Vastupidi- vahel on vaja julgus kokku võtta ja lasta lahti kõigest tuttavast ja turvalisest, et saada aimu iseenda jõust ja tunda, kuidas tiivad kannavad.

Samas imetlen ma väga neid inimesi, kes on osanud ja jaksanud jääda samale töökohale, olgu ajalehte või lasteaeda või mujale aastakümneteks. Ja minu kirjutamispisik ja anne pole kusagile kadunud, vaid ootab vaikselt oma aega. Vot järgmiseks teen ikka niiiii suure raamatu:)

Rakveremina

Siidimaali töötuba 8.10

8. oktoobril käisin külas headel sõpradel Pärnu Loomisrõõmu stuudios. Maalisime siidist aknakaunistusi. Oli tore ja lõbus õhtupoolik heas seltskonnas.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERA

Tule sõbrannadega maale!

Seljaku käsitööspaasse on kõige toredam tulla heade sõprade või toredate töökaaslastega. Koos lendab aeg ruttu ja pärast on hea muljetada ja uusi käsitööoskusi harjutada. Koolitusele võite tulla endale sobival ajal kuni juulikuu lõpuni. Hinnad sisaldavad kõiki materjale. 

Seljaku käsitööspaa koolitused

NB!

Koolitusi saab tellida gruppidele alates 6 inimest. Asume Pärnumaal Vaskrääma külas. Tuleme ka teie valitud paika koolitust tegema. Lisainfo  annika.poltsam@gmail.com , 51 27 685

Siidsall kõrretehnikas.Pilt

Hind grupile: 6- 8 inimest 16- eurot osaleja kohta, 9-15 inimest 14- eurot osaleja kohta

LAADA HIND 14- /12-

  1. Hind grupile 6- 8 inimest 14- eurot osaleja kohta, 9-15 inimest 12- eurot osaleja kohta.

LAADA HIND 12-/10-

Meisterdame karpe. Hind grupile 6- 8 inimest 16- eurot osaleja kohta, 9-15 inimest 14- eurot osaleja kohta.

LAADA HIND 14-/12-

Vildime lukuprosse.Pilt

Omanäoline, Seljaku käsitööspaas välja töötatud tehnika. Valmistame prossid, kasutades metallist jopelukku ja värvilist viltimisvilla. Aeg 2-2,5 tundi.

Hind grupile 6-8 inimest 14- eurot osaleja kohta, 9-15 inimest 12- eurot osaleja kohta.

LAADA HIND 12-/10-

Šokolaaditaskuga õnnitluskaartPilt

Hind grupile 6-8 inimest 12- eurot osaleja kohta, 9-15 inimest 10- eurot osaleja kohta

 LAADA HIND 10-

Eesti märgid. Räägime vanade eesti märkide nagu kaheksakand, rõngasrist, sõõr, elupuuoks jne tähendusest ja kasutamisest. Hind grupile 6-8 inimest 14- eurot osaleja kohta, 9-15 inimest 12- eurot osaleja kohta.

LAADA HIND 12-/10-

Retk kuusekasvumaale 19.05

kuusekasvud
Sarja “Metsa 12 aastaaega” avaüritus Pärnumaal Seljaku talus. Üritustesari kutsub inimesi looduse juurde tagasi, tutvustades taimi, mida just sel ajal loodusest korjata saab. Õpime tundma söödavaid metsataimi ja teeme neist süüa. 
Looduses pole mitte neli, vaid vähemalt 12 aastaaega. Kui lõpeb varakevadise kaselehelõhna aastaaeg, algab jänesekapsa aastaaeg. Seejärel piibelehtede, angervaksade, metsmaasikate, pärnaõite, mustikate aastaajad ja nii edasi. Vaatame metsas ringi, tunnetame ja nuusutame, pistame söödavaid taimi suhu ja korjame mõned koju kaasa. Nuusutame ja imetleme neid taimi, mis süüa ei kõlba.
RETK KUUSEKASVUMAALE, 19.05.OSALEMINE AINULT EELREGISTREERUMISEL annika.poltsam@gmail.com , tel 51 27 685
15.30.Kogunemine Raekülas spordiraja alguses parklas – sealt sõidetakse jalgratastega Seljaku käsitööspaa Pärnumaal (linnapiirist 14 km). Kohale saab tulla ka autoga.
16.00-17.00 Taimelaat Seljaku talu õues. Karulaugutaimi ja muud põnevat müüb Karepa ravimtaimeaia perenaine Katrin Luke
17.00-18.30 Tunnetuslik metsaretk ja kuusevõrsete korjamine Annikaga. Räägime söödavatest kevadistest taimedest ja maiustame naadipirukaga. Metsaretke osaluspanus 10 eurot. Soodushind 8 eurot neile, kes osalevad vähemalt kolmel üritusel selle suve jooksul või registreeruvad vähemalt kolmekesi.
18.30-start jalgratastel või autoga koju tagasi.

SARJA JÄRGMISED ÜRITUSED (KUUPÄEVAD SELGUMAS):
*Piibeleheballaad
*Metsmaasikamuusika
*Pärnaõiefestival
*Mustikameditatsioon
*Põdrakanepi võlujõud

1. mai- täiendatud info

1. mai- täiendatud info

Koostöös MTÜ-ga Eesti Maaturism avame 1. mail uksed. Lisaks muule põnevale on meiega liitunud ka tubli ketraja Vaike- teeme koos efektlõnga.

 

Täiendatud päevakava:

1.MAIL ALATES 11.00

KÄSITÖÖSPAASSE TERVISEVETELE

*avatud metsarada „5 tervendavat puud“

*ketramise õpituba

*kell 11.30 õpime tegema kevadist tervisevett taimedest

*kell 12.30 meisterdame külmkapimagneteid ja punume paelu (tasuta)

*kell 15 paeltikandi töötuba, pääse 7- (tavahind 14-)

*kell 17.30 õmbleme kotiraudadega kotte, pääse 10- (tavahind 14-)

*igale külastajale karask taluvõiga ja taimetee (tasuta)

Tegutseb Seljaku talu laste suvekohvik „Vahvel“.

Palume registreeruda tel 51 27 685 , annika.poltsam@gmail.com  , lisainfo www.seljakutalu.weebly.com Pärnumaa, Paikuse vald, Vaskrääma küla

 Osalege kindlasti ka külastajamängus-

Külastajamäng
Sel suvel on võimalik Eestimaal puhata ka päris tasuta! Vähemalt kõigil neil, kes külastavad 1.mail maaturismiettevõtteid, teevad foto koos pererahvaga ning postitavad selle perioodil 1.-4. mai Eesti Maaturismi facebooki lehele. Niiviisi osalete külastajamängu loosimises, mille auhindadeks on puhkusepakkumised meie maaturismiettevõtetelt! Mida rohkem ettevõtteid külastate ja pererahvaga pilte teete, seda suurem võiduvõimalus!

Loosimisse lähevad:

Ööbimine Männiku Metsatalu peremajas;
Majutus perele Karupesa hotellis koos hommikusöögiga;
Kabli Päikeseloojangu Festivali piletid;
Ööbimine Kauksi puhkemajade väikses majas kahele;
Lõunasöök Kauksi puhkemajade poolt kuni 5 inimesele;
Perepääsmed Eesti Põllumajandusmuuseumisse
Roosta Puhkekeskuses 1-magamistoaga maja kahele koos hommikusöögiga;
Valgeranna Seikluspargi 30% sooduskupongid;
Raudsilla Matkakompleksi soodustus väljasõiduseminari korraldamiseks (alates 10 inimest) P-N -20%;
Aiku Puhkeala mõnus puhkusepakett neljale, ööbimisega kämpingus, 2 h sauna ja samuti 2 tundi vesiratta ning paadisõitu.
Olge kursis toimuvaga jälgides Eesti Maaturismi facebooki lehte (www.facebook.com/maaturism)

AVATUD USTE PÄEVAL OSALEVATE ETTEVÕTETE KAART – klikkige siia

KÕIKI PAKKUMISI SAAB KORRAGA VAADATA VÕI VÄLJA PRINTIDA SIIT!